Süles oli tal endalgi kuhil raamatuid.

Neil, kes üle kümne minuti rahvamajas olid viibind, oli samuti süles raamatuid. Neil, kes kauem kohal olnud, kotid seinte ääres.

“Peab vist isa vastu kutsuma,” pobises nooruke neiu järjekordset sülemit juba rebenevasse paberkotti surudes.

Enamik raamatuid oli laadal küll pärit viljakast nõukaajast ning uuemaid jäi silma üsna vähe, kuid näis, et needki pakuvad huvi.

Tasuta raamatute laadamõtte algataja Rein Sikk oli heliplaatide juurest leidnud videokasseti kirjaga “Pöidlaküüdi teejuht galaktikas” ning samast otsisid mehed innukalt vinüülplaate.

“Pugatšovat on?” uuriti.

“Ühe leidsin,” kuuldus vastuseks.

Kõrge mütsiga proua aga teatas, et otsib lühijutte ja krimkasid. “Mulle kaasaegsed ei meeldi, roppusi on liiga palju,” teatas ta küünarnukkideni teostekuhja kaevudes.

Abikaasaga koos mitu kotti raamatuid koju viimiseks valmis pannud Ene Udevald ütles, et koduski on köiteid juba kuhjade kaupa ning seekord jutukaid ei võetud, otsiti rohkem populaarteaduslikke raamatuid.

“Leidsime palju huvitavat ja tuleme järgmisel aastal jälle, kui aga laat toimub,” kiitis ta.

Ja õige ka. Sest laadalaualt võis täitsa tasuta saada Ella Ilbaku mälestusraamatu, mis peagi Eesti Päevalehe uues raamatusarjas taas ilmub, vanu häid Agatha Christie krimkasid ning reisijutte.

Sest kes ja millal hakkab veel tõlkima ja trükkima kaheosalist teost “Fram polaarmeres” või “Läbi Nepaali džunglite”?

Isegi Heino Kiige “Tondiöömaja” võis kaenlasse haarata, rääkimata Lutsu “Mälestustest” või Mälgu ja Gailiti teostest.

Raamatulaadalt leiab see, kes otsib. Või siis läheb nagu sellel mehel, kes tuli naist kohale tooma, astus korraks sisse vaatama ja lahkus kaenlatäie vanade ajakirjade ja spordiraamatutega.

Kolmas tasuta raamatute laat on plaanis pidada järgmise aasta emakeelepäeval.

Teosed, mis omanikku ei leidnud, lähevad edasi Viru vanglasse.