Seal, kus lõpeb asfalt, elavad aborigeenid
Et pealkirja piltlikult ja selgemalt mõtestada, jutustan kahest kuulsast karikatuurist.
Oli aasta 1968. Praha kevad, nagu seda perioodi nüüd ajaloos nimetatakse, oli täies õies. Tšehhoslovakkia parteijuht Alexander Dubček arendas perestroikat ja uuris mikroskoobiga Tšehhi kaarti, et avalikustada ja arendada demokraatiat.
Pildi ülanurgas seisis Leonid Brežnev koos sotsleeri komparteide eliidiga ning konstateeris: a nam vsjo ravno vidneje – meie näeme ikkagi paremini. Ja “Praha kevad” uputati juba augustis sotsialismileeri tankidega verre.
Kõik kordub
Kakskümmend aastat hiljem ilmus Priit Pärna karikatuur “Sitta kah”, kus bürokraat laotas üle Eesti kaardi fosforiidisõja sõnnikut.
A nam vsjo ravno vidneje, näis ütlevat Moskva eesti rahvale…
Kuid ajad olid teised, ökomürgid (radioaktiivne lade fosforiidikihi peal) jäid laiali laotamata, uus maardla rajamata. Kuid kevadel 2012, tule taevas appi, kuulutavad omad bürokraadid: “sitta kah” selle rahva tahtmistega, teame ise niikuinii paremini!
Kujutage nüüd Hiiumaa kaarti, mille kohal Emmaste, Käina ja Kõrgessaare omavalitsusjuhid uurivad mikroskoobiga olukorda ning jõuavad ühisele järeldusele, et peab kirjutama minister Juhan Partsile kirja.
Lühidalt on sisu järgmine: “Seoses Hiiu maakonnas Emmaste vallas asuva päästedepoo sulgemisega paluvad Emmaste vallavalitsus ja Käina vallavalitsus viia mustkatte alla riigimaantee Kuriste–Nurste tee lõik katastrikoodiga 17501:002:2500 asukohaga Emmaste vald ja 36801:001:2210 asukohaga Käina vald (kokku ca 7 km) ning Käina–Ühtri–Aadma–Kuriste tee lõik katastrikoodiga 36801:001:2220 asukohaga Käina vald (pikkusega ca 2,3 km).
Antud teelõike hakatakse mustkattega tee puhul kindlasti kasutama kui kõige otsemat teed Nurste–Õngu kandi teenindamiseks päästeautode ja kiirabi poolt.
Mustkattega tee korral oleks operatiivautode ajavõit ca 10 minutit. Tähtis on seegi, et Nurste on Kärdla ja Käina järel suuruselt kolmas tööandja saarel ning paljud töötajad Süda-Hiiumaa küladest kasutavad töölesõiduks just mainitud tolmuseid teelõike.”
Kiri läks teele ning peale kolme vallavanema olid allakirjutajateks veel kümmekond asjameest ja lihtkodanikku. Vastuseks tuli ministrilt järgmine teade.
“Lugupeetud vallavanemad. /.../ Hiiu maakonna riigiteede tolmuvabade katete ehitamise põhjendatud järjekorras asub teie mainitud tee lõik kogu lääne regiooni pingereas paraku alles 297. kohal. Täna on rahaliselt võimalus Hiiu maakonnale ehitada 4–6 km tolmuvaba katet aastas. /.../”
Vastusest järeldasin, et hiidlane saab ca 300 aasta pärast oma tolmuvabaduse, sest “…kaugbussiliinid nimetatud teed ei kasuta ja puuduvad selle maantee ääres ka märkimisväärsed turismiobjektid vms”.
Kiri on muidugi pikem-põhjalikum, aga vastuse vaim selge: arutage isekeskis mis arutate,
a nam vsjo ravno vidneje – meie kehtestame prioriteedid, rahvas olgu demokraatlikult vait.
Kas ainult turismiobjektid, liiklustihedus, nn statistilised keskmised on määravaks investeerimisprioriteetide kujundamisel maapiirkondades? Või hoopis põhiseaduse sõna ja vaim: hoida jätkusuutlikult eesti keelt ja kultuuri – rahva elujõudu ja hingemaad.
Koolitransport sõidab mitte ainult statistiliselt korrastatud teedel, vaid ikka tolmuteedel ja enamasti poris-lumes-libedas. Probleemiks on kruusateede seisukord üldse. Teehöövliga tolmupori kokkulükkamine teeauke ei täida. Vajalik oleks kruusatamine, et teepõhi püsiks põllupinnast pisutki kõrgemal.
“Objektide” tähenduse üle otsustab subjekt, kohalik rahvas, omavalitsusorgan. Subsidiaarsuse printsiip Euroopa Liidu juhtimisotsuste vastuvõtmisel seda tähendabki, et lähtutakse probleemile lähimast juhtimistasandist. Maarahva vajadused ja nende rahuldamise prioriteedid ei või tuleneda keskvõimu ebakompetentse ametniku või korrumpeerunud bürokraadi meelevallast.
Prioriteet nr 297
Arusaam, et seal, kus lõpeb asfalt, elavad aborigeenid, on poliitiline kultuuritus. Liikluskultuuritus on selle tulem. Kui ministrid subsidiaarsusprintsiipi ei arvesta, kui ainult parteikassade eest hoolitsetakse, asendub demokraatia bürokraatliku diktatuuriga. Ja see pole Hiiu nali!
Sotsioloogid väidavad, et elu Hiiumaal on mõneti kogu Eesti elu mudel. Tolmuteede teema samuti, sest külaelu toimib ratastel: koolibussid, poebussid, turismibussid, pangabussid jne vajavad normaalseid teeolusid.
“Prioriteet nr 297” näitab bürokraadi suhtumist probleemidesse. Kui nii jääbki, ütleb rahvas otse välja: “Sitta kah, ükskord lähme … Soome niikuinii!” See ongi ainus eksistentsiprobleem ja Eesti suurim julgeolekuoht, hoiatas poeet Kalev Kesküla kümmekond aastat tagasi. Poeedid tunnetavad tuuma, karikaturistid samuti.
