Väikesed hobused pimedaid inimesi juhtimas

Järgmine miniponi, kelle Buresonid ostsid, oligi juhthobuste idee autoriks. Kuigi, treeningu käigus esines ka tagaslööke - näiteks kui Janet ja Don esimest korda koos hobusega poodi läksid, näppas too riiulilt šokolaaditahvli. Ilmselt tundus värviline pakend talle huvitav, šokolaadi hobused tavaliselt siiski ei söö. Samas, kassasabas seisis hobune täiesti rahulikult, ei nuuskinud ringi ega püüdnud ümbritsevate inimestega tutvuda. Loodus on niiviisi seadnud, et hobused tukastavad püstijalu. Peremehega koos järjekorras seistes on sama hea magada kui kusagil mujal.

Iga väike hobune ei sobi juhthobuseks

Ameerika Ühendriikides elab umbes 150 000 miniatuurset hobust, kuid kaugeltki kõik neist ei sobi pimedate juhthobusteks. Lisaks vajalikele iseloomuomadustele - kõrge loomulik intelligents ning rahulikkus - peab juhthobusel olema ka sobiv kasv ning kaal , lisaks veel väga hea tervis. Liiga kõrge ja kõhuka hobusega on rahvarikastes kohtades ja siseruumides raske liikuda. Juhthobuse ideaalseks turjakõrguseks loetakse 65-70 cm, kaaluks aga 35-37 kilogrammi.

Ka inimene, kes endale juhthobust ihkab, peab vastama teatud tingimustele. Esiteks peab ta hobuseid armastama, vastasel korral ei tule koostööst midagi välja. Teiseks peab tal olema võimalus pakkuda hobusele liigiomaseid elutingimusi. Sest tööst vabal ajal veedab juhthobune oma aega nii nagu kõik teised suksud - kas koplis rohtu süües või tallis. Ja kolmandaks peab inimene olema valmis kodu pakkuma veel vähemalt ühele seltsihobusele. Karjas elamine on hobuse jaoks loomulik eluviis, üksikuna peetaval hobusel avalduvad üsna kiiresti käitumishäired.

Juhthobuseks sobilik miniponi maksab Ameerikas umbes 2000 USA dollarit, tema koolitus aga enam kui 25 000 dollarit. Hobused tunnevad õppeaja lõppedes 23 sõnalist käsklust, nagu näiteks: „Lift!", „Eskalaator!", „Oota!", „Edasi!". Hobustel on suurepärane mälu, neile meenuvad kord ohtlikud olnud olukorrad ka aastate pärast ning läbikäidud marsruudid püsivad mälus aastakümneid.

Buresonide jagavad koolitatud ponisid vaegnägijatele tasuta. Hobuste ostmise ja koolitamise kulud katavad sponsorid. Ühingu nimekaim toetaja on tuntud kirjanik ja paljude kriminaalromaanide autor Patricia Cornwell. Tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde.

Kumb on parem - koer või hobune?

Bureosonid, kes on loonud mittetulundusliku juhthobuste ühingu ning tegelevad hobuste koolitamisega selle eest tasu saamata, on seisukohal, et hobust ja koera pimeda inimese abilisena ei ole õige omavahel võrrelda. Nad täiendavad teineteist, andes nägemise kaotanud inimesele lisavõimaluse. Hobused võivad sobida näiteks neile vaegnägijatele, kellel on koera karvade suhtes allergia või kes kardavad koeri.

Siiski, üks eelis on hobustel koerte ees kindlasti - nad elavad kaua, 25-35, vahel isegi 40 aastat. Sõbra ja abilise kaotusvalu on väga suur, seda teavad kõik, kes kordki elus on pidanud neljajalgse sõbra matma. Tõenäosus, et hobune läheb teise ilma enne kui peremees, on võrreldes koeraga väiksem. „Me vananeme koos ja see on tore," ütles Dan Shaw mõned aastad tagasi CNN-le, kellele kuuluv Cuddles on maailmas esimene täiskohaga juhthobune.

Michele Pouliot, kes on pimedate juhtkoeri treeninud pea 30 aastat ja omab lemmikloomana ka kahte miniponi, ütles, et pole kunagi kaalunud oma ponide koolitamist juhthobusteks. „Kuigi, mul pole selle vastu kõige vähimatki. Miks ma peaksin kritiseerima inimesi, kes seda teevad?"

Samas on mõned hobuseinimesed siiski ka kahtleval seisukohal. Evelyn B. Hanggi, hobuuurimuste keskuse president Santa Cruzist, küsib, et mis juhtub siis, kui hobune ehmatab või minema sööstab? Looduslikku põgenemisinstinkti ei ole võimalik välja kasvatada või treenida. „Cuddles võib ju olla ideaalne hobune, kes ei ehmu sageli," sõnas ta, „kuid varem või hiljem juhtub see siiski."

Hobuseid ja koeri, kes juhivad pimedaid inimesi, käsitlevad USA seadused võrdselt.

Hobusel on eripärad

Hobuse silmad asetsevad pea külgedel ning see annab neile väga suure nägemisulatuse, peaaegu 350 kraadi. Ainus koht, mida nad pead liigutamata tõesti ei näe, on oma saba ning selle taga umbes poole kuni ühe meeteri kaugusel asuv ruum. Loomu poolest on hobused pinnase suhtes valivad - nad väldivad konarlikke ja libedaid kohti. Pimeda inimese jaoks on selline ettevaatlikkus väga teretulnud.

Selleks, et juhthobune ka siseruumides ilma libisemata liikuda saaks, pannakse talle jalga titepapude sarnased sussid. Traditsioonilisi metallist raudu ei saa väikestele hobustele alla lüüa, sest õhukesed kabjaseinad ei luba neid naeltega kinnitada. Muidugi, on ka võimalus kapjadele kummist rauad alla liimida. Neid aga ei saa nii kergelt ära võtta kui papusid.

Kuidas on lood pissimise-kakamisega? Koertele on teatavasti üsna lihtne õues asjal käimist õpetada. „Cuddles annab mulle kenasti märku, kui ta välja soovib minna," rääkis Dan Shaw. „Ta hakkab jalalt-jalale tammuma ja hirnatama. Kui me kohe välja minna ei saa, hakkab ta jalgadega trampima ja lõpuks paneb tagumised jalad risti. Tõsiselt."

Suurt hobust niiviisi oma häda välja näitama ja seda õues õiendama õpetada on praktiliselt võimatu, sest tulenevalt seedekulgla iseärasustest peavad nemad end kergendama keskmiselt iga 45 minuti järel. Väikesed ponid aga suudavad ennast tagasi hoida tavaliselt kolm-neli, kuid ka kuni kuus tundi. Neid on võimalik edukalt õpetada ennast kergendama kindlatel kellaaegadel ja kindlas kohas.

Juhthobuste treenimine on hoopis midagi muud kui ratsahobuste õpetamine. Kuna see on töömahukas protsess, suudab Janet Burleson aastas välja õpetada vaid kuus kuni kaheksa poni. Varsa koolitus algab peale märast võõrutamist umbes kuue kuu vanuselt ning kestab kokku 400-600 tundi. Hobusele õpetatakse üldist juhtimist, häälkäsklusi, takistuste vältimist, siseruumides liikumist ja - uskuge või mitte! - arukaid võimalusi oma allumatuse näitamiseks.

Koos saab teha kõike

Dan ja Cuddles on üheskoos reisinud nii lennukis, bussis kui kalessis. Nad on külastanud Valget Maja ja pidanud piknikku Vabadussamba juures, rääkimata igapäevastest käikudest kodukohas. Koos saadakse hakkama ka pöörlevate uste läbimise ja metroos sõitmisega.

„Ma olen alati hobuseid armastanud," ütles Dan Shaw, maailma esimese juhtuhobuse omanik. „ Kuid ma ei arvanud, et endale kunagi hobuse saan. Ja loomulikult ei osanud ma aimata, et hobusest saavad minu „uued silmad".

Vaata pilte algallikast: www.guidehorse.com. Artikli koostamisel on kasutatud samal kodulehel avaldatud materjale.