Suveromanss Saunavitsal 13.
Lained purunevad laksudes vastu punaseid ja halle kive, tuul rebib kõrkjaid kummuli, ja vihm, mis ujutab üle ka kõige varjatumad kohad - seda ta armastas. Keeras näo tormi poole ja võttis vastu, mis sel tuua oli.
Eriti kirgastel hetkedel hakkas "tormitüdrukul" kõrvus kõlama Scorpions või Queen või ZZ Top, vahel koguni REM ja Nirvana, ning tekkis tahtmine tantsu vihtuda. Mis vihtuda, rajult rokkida lausa! Paar korda oligi ta seda teinud. Keerutanud ringi justkui äikesest hullunud nõid, kes käestrebitud luuda leinab. Äge!
Ühest septembrikuust jäi Signele igaveseks mällu ujumine esimeses sügistormis. Idatuul tõstis lained hullult kõrgeks, aga vihma ei tulnud. Troopilise augustikuu jätkuna säras pilvede vahelt päike ning õhk oli uskumatult soe. Täiesti lapsemeelselt keksis ta toona liivaga vürtsitatud lainetes ringi ja võttis lahkuvalt suvelt viimast. Jah, laps ta ju sel ajal oligi, kuusteist või seitseteist, mitte enam.
Aga noh, need ajad on pöördumatult möödas. Või kas ikka on? Ei tea, ei tea, mõtles ta, ja kergitas pead, et pilguga merd silitada.
Eriti selge ilma korral võis siit näha midagi, mis arvati olevat Soome rannik. Tundus uskumatu, et palja silmaga võiks näha oma 100 kilomeetri kaugusele, sestap ei olnudki ta kindel, kas kauge kujutis on ikka päriselt maa või silmapete.
Ükskord aastaid tagasi ühel augustiõhtul rannas kolades aga nägi ta ehtsat ilutulestikku - see kestis oma pool tundi jutti. Hiljem kuulis uudistest, et Helsingis lasti taevasse ennenägematu hulk rakette. Ja raha, mõtles Signe. Mis teha, kui inimesed nii rikkad on. Lasevad varanduse taevasse, selle asemel et vaestele jagada.
Huvitav ikkagi, et Andres isast jagu pole saanud. Kõige oma rikkuse juures võiks ja saaks ta ju vanainimesele helget pensionipõlve pakkuda. Seda, et ta pakkunud poleks, Signe ei uskunud. Kui ta juba teismelisena Ülo üles otsis ja temaga omal algatusel lähedase suhte lõi, siis nüüd seda enam.
Ju on vanamees lihtsalt vintske ja vastaline. Mõned on sellised. Ei usalda isegi mitte kirikuõpetajat, rääkimata naabrist, peaministrist või poemüüjast. Signe naabriproua linnas on üks selletaolistest. "Mitte kedagi peale iseenda ei või usaldada," on tema loosung. Ilmselt kuulub Ülo samasse kampa. Ehh!
Mõtted laisalt peas ringi uitamas, vajusid Signe silmad kinni. Endalegi märkamatult ta tukastas. Täies pikkuses selili, käed, peopesad ülespoole, kehast veidi eemal, jalad kergelt harkis, kannad kindlalt vastu maad. Lõdvestatus enam kui täielik. Laibaasend, meenus Signele ähmaselt kunagistest joogatundidest.
n Kaari majast möödudes lootis Signe, et too on toas ega märka teda. Aga kus sa sellega. "Signe! Pea korraks kinni, mul on üks jutt," kostis värava kõrval asuvast valgete õitega kibuvitsapõõsast. Kiirelt puges Kaari hurmavalt lõhnavast, kuid nõelteravate okastega puhmast välja.
"Kas sa näed, rosentokid," osutas Signe põõsale, püüdes peita meelehärmi, et teine oli ta siiski tabanud.
"Kuule jah, tõin juba ammu selle juurika, su vanaema andis," sõnas Kaari ja nokkis käsivarrest ühe okka. "Hirmus terav teine, kriibib alati käed katki, kui lühikese varrukaga ligi lähed."
Oo jaa! Seda Signe mäletas, kuidas ta pärast vanaema rosentokkidele noorenduskuuri tegemist New Yorgis oma esimesel välisnäitusel kohutavas kuumuses vaid pikkade varrukatega kehakatteid kandma pidi. Sest rumala linnaplikana oli ta torkiva töö ette võtnud poolpaljalt, seljas vaid napp pluus ja jalas lühikesed püksid.
