|
Alkoholi tarvitamine kooliõpilaste hulgas on kasvanud. Paljud tunnistavad, et on joonud isegi tundide ajal. Kahjuks ei oska õpetajad joobes õpilasi ära tunda ega neid efektiivselt õppetöösse kaasata.
Staarnarkoloog Valdur Rindkere annab nõu, kuidas käitumise järgi õpilaste joobeastet määrata ning nende nõrkused kavalate metoodiliste nippidega tugevusteks pöörata.
Kui õpilasel on tavapärasest parem tuju, ta on lõbus ja jutukas ning väidab, et tal on kõik õpitud, ning kipub vabatahtlikult klassi ette vastama, on tal ilmselt kerge joove.
Kuna kerges joobes inimesed on tavalisest loomingulisemad, tuleks nende teadmisi samuti loominguliselt kontrollida. Näiteks võiksid nad kirjutada üldrelatiivsusteooria teemalise soneti, tõestada väikse tantsunumbri abil Eukleidese teoreemi või esitada anorgaanilise keemia teemalisi pantomiime.
Kui õpilase meeleolu on muutlik, kõikudes kurbusest eufooriani, ta üritab pidevalt klassikaaslaste ning õpetajatega vennastuda, kuid tal puudub enesekriitika ning ta teeb vastates faktivigu ega mäleta valemeid, ajaloosündmusi ega isikunimesid, on tegu keskmise joobega.
Et keskmises joobes inimestel puudub ohutunne, tuleb neile anda ülesandeid, mida nad kaine peaga ei julgeks täita. Nii võib neid kutsuda tahvli juurde tegema põimlause süntaktilist analüüsi või sooritama kehalise kasvatuse tunnis hindelist võimlemiskava.
Kui õpilase võime ümbrusest tulevatele signaalidele reageerida on minimaalne ning temaga ei ole võimalik kontakti saavutada; kui tema mõttekäik ja kõne on kaootilised ning ta uinub keset kõige põnevama matemaatikaülesande lahendamist, on tegu raske joobega.
Raskes joobes inimesed on ümbritseva suhtes tuimad, nad on nõus ükskõik millega, peaasi et nad rahule jäetaks. Sellises seisundis õpilased on meeleldi nõus kirjutama pikemaid referaate bakterite fülogeneesist, lugema esmaspäevaks läbi “Sõja ja rahu” ning “Tuulise ranna” kõik osad ja hakkama klassivanemaks ning kooli õpilasesinduse esimeheks.
