|
“Ma ei suutnud enam vanaviisi elada ning otsustasin lõpuks kapist välja tulla,” selgitab “Naerile” loom, keda siiani tunti jänesena.
“Juba väiksest peale adusin, et elan justkui vales kehas. Porgandid ja malts ajasid mind oksele. Kui õed ja vennad isukalt kapsast järasid, käisid minul neelud kitsekorjuste järele. Nüüd sain aru, et tegelikult olen karu. Välimus on petlik, minu väikses ning hapras kehas peitub suure karu hing.”
Kapist on välja tulnud ka põder – suurimaid loomi meie liigirohketes metsades.
“Kui olin veel noor, sisendasid vanemad mulle pidevalt, et kui ma suureks kasvan, saab minust võimsate ja kaunite sarvedega põdrapull.
Proovisin neile meeldida, üritasin isast eeskuju võtta ja käituda nagu tema, kuid see ei õnnestunud. See oli lihtsalt enesepettus.
Ühel päeval märkasin metsaveerel paikneval karjamaal lehmakarja ning tundsin, et kuulun nende hulka. Musta-valgekirju nahk, väiksed sarved, hiiglaslik udar – see kõik tundus nii kodune, nii omane.
Nüüd ma tean, kes ma tegelikult olen, ning see annab mulle palju jõudu. Kas jõuan ka ära oodata aja, mil mind lüpsma hakatakse, ma ei tea. Kuid lootus sureb viimasena.”
Metsaelanike hulka on ilmunud ka uusi isendeid, keda seni metsas pole nähtud.
“Olen väle emahirv,” selgitab “Naerile” kogukas tiivuline, kes tähelepanelikul vaatlemisel meenutab pigem kalkunit.
“Jätke need stereotüübid,” pahandab hirv. “Tuleb möönda, et olen tõesti viis aastat oma elust veetnud siinsamas lähedal asuvas talus kalkunina. Kuid see oli elu ilma tulevikuta, ainsaks lohutuseks usk jõulujärgsesse ellu.
Lõpuks võtsin ohjad enda kätte ning pöörasin elus uue lehekülje. Nüüd tunnen, et olen õnnelik. Otsin uusi väljakutseid ning elan täiel rinnal.”
