|
Kakkude pere, kes möödunud aastal kakukaamera kaudu “Naeri” lugejatele südamelähedaseks sai, on tagasi meie arvutiekraanidel.
Vahepealsed tehnilised viperused on kõrvaldatud ning taas on igaühel võimalik meie armsate sõprade toimetustele ööpäev ringi kaasa elada.
Kõige vahvam on asuda kakukaamerat jälgima varajastel hommikutundidel.
Kakkude peres virgub ööunest esimesena isa. Kõigepealt avab ta silmad, ringutab mõnusalt ning suundub hommikusi toimetusi tegema.
Kahjuks ei ulatu kakukaamera silm eluaseme kõikidesse nurgatagustesse ja seetõttu jäävad nii mõnedki toimingud vaatajale saladuseks.
Seejärel ärkab ema. Ta ronib pesast välja ning saputab ennast, justkui teeks virgutusvõimlemist. Nagu tajudes, et tuhanded silmapaarid teda jälgivad, üritab ta oma unist nägu objektiivi eest varjata. Hetke pärast kaob ta ligi tunniks ajaks kaamera vaateväljast.
Tagasi tulles näeb ta välja värske ja reibas, öösel ära magatud karvatuustidest on saanud kohev frisuur.
Erinevalt eelmise hooaja ülekannetest on nüüd kaamerasilma ees veel üks põnev isend. Väike abitu poeg, kellel raskusi isegi kõndimisega, annab vanematele kriiskavate häälitsustega märku, et ta on näljane.
Selleks ajaks, kui ema on end uueks päevaks korda seadnud, on isa jõudnud tagasi jahiretkelt. Värske toidupoolise peale lendavad kohale nii ema kui ka poeg, kes kohe aplalt söögi kallale asuvad.
“Mulle selline avalik elu ei meeldi,” kurdab pereisa Kalmer Kakk “Naerile”. “Kui ma vahepeal kaamerat tuksi poleks keeranud, ei oleks meil ka väikest Antonit.”
Ema Pirgit Kakk on aga kaamera kohaloluga igati rahul.
“Ma unistasin juba lapsena riäälitisõus osalemisest, nüüd on mul see võimalus olemas. Pealegi makstakse selle eest korralikult, nii et päris tööl ma enam käima ei peagi. Minu ülesanne on ilus välja näha, ning see on ka ainuke asi, mida ma teha oskan.”
