|
Viimati said inimesed selles väikeses kalurikülas oma küla lehma värsket toorpiima juua 11 aastat tagasi. Nüüd on see võimalus taas olemas: Tabani talu koplis elavale kahele hobusele kolis seltsiks maakarja tõugu lehm.
"Leidsime lastega, et lehma pidamine on tore ja tasub end ära küll," räägib uue pereliikme otsaesist sügades perenaine Irje Laigar. Kolm tema neljast lapsest on juba täiskasvanud, nende lapsedki ootavad pikisilmi, millal seda päris lehmapiima juua saab. Ka kodune kohupiim, jogurt ja või on väga oodatud.
Lehma ostmine polnud aga sugugi kerge. Maakarja tõugu veised on väga hinnatud: nad on hea iseloomuga, nende piima on rammus ja maitsev. Kuid just seda tõugu looma Tabani osta rahvas soovis. "Lõpuks leidsime Laulu Eesti Maakarja Seltsi juhi Käde Kalamehe vahendusel Tartumaalt," kirjeldab Irje Laigar pikkade otsingute õnnelikku lõppu.
Reis Lõuna-Eestist põhjarannikule kestis kolm tundi, tõunäitustel käimisega harjunud loom pidas selle kenasti vastu. Kümneaastane Laul on 2005. aastal pärjatud parima maakarja tõugu vissi tiitliga. Sellekohase diplomigi andis eelmine pererahvas lehmale uude kodusse kaasa.
Esimese lüpsi tegi uues kodus lehmale Irje ema Saima Vagiström, kes eluaeg lehmi pidanud. Nüüd küll enam mitte, sest tervis pole enam see. Ka uus perenaine katsus nisad ära. Lüpsmine talle päris võõras tegevus pole, aga nõuab siiski harjutamist.
Viimane lüpsilehm viidi Juminda poolsaarelt Kiiu-Aabla külast lihakombinaati kuus aastat tagasi. Sellest saati on üks Eesti suurimaid, kaheksa külaga poolsaar olnud lehmavaba. Vaid mõned lihaveised, hobused ja lambad on rannakarjamaadel ringi kolanud.
