|
Lootuse poe kassasse on sättinud end Risto Immonen, teda turvab naljatamisi narko- ja valvekoeraks nimetatud puudel Vatu, ostjate esirinnas on Rosa Reinsalu.
Põhjuseks pole mitte poeomanike lakkamatu teotahe või lennukas kujutlusvõime, vaid soov oma ettevõtmisega mitte kuigi rahvarikkas maakohas ellu jääda. Õnneks aitab selle soovi täitumisele kaasa ka kundede maitse või mugavus. Ostjad soovivad ühest kohast osta nii lilled, kommid kui seda valikut mehelikul moel täiendava pudeli.
ESIMENE LUGU: Sarjase supermarket pakub ka kenasti kaetud lauda
Kuhjavere külavanema vastuvõtule tulid perenaised, kaks kätt taskus,
nagu prouadele paslik. Maitsvate ja ilusate leivakeste, korvikeste ja pirukate mure võttis enda õlgadele naaberküla pisike kauplus.
Sellel lool on aga pikk eellugu. Enne seda, kui Arvi Sarjas hakkas Viljandimaal Ülde külas poodi pidama, jõudis ta olla traktorist, helikopteri mehaanik, parameedik, politseinik, töötada õlle separeerijana ning teha veel üht-teist.
“Hunt Kriimsilm ja tema üheksa ametit,” resümeerib poepidaja ise ning sätib ennast sildi alla, mis teatab, et tegu on Sarjase supermarketiga.
Selle sildi tegid ja panid üles Arvi sõbrad ja nii see sinna jäigi. “Külas elab vast 180 inimest, meie kliente on nende hulgas ehk 60,” räägib Arvi Sarjas.
Poepidamise otsuse võttis ta vastu nelja aasta eest üsna äkitselt, kui eelmine, järjekorras juba mitmes tegija, kaupluseuksed enda taga kinni lõi ja kiratsevast ärist tasuvamat tööd otsima läks.
Pood, mis tellib korraga mõne leiva ning küsimise peale paar kassikonservi, rikkaks ei saa, sellest sai Arvi kohe aru. Ning otsustas riskide hulka julgelt suurendada.
Nii ostiski ta endale ka vana klubihoone, mille külge pood omal ajal rajatud oligi. Hoone oli selleks ajaks kehvas seisus ja üsna varisemise äärel.
Praegu ajab jupikaupa uuenduskuuri saavas klubis asju külaselts, keldris käivad külanoored pilli mängimas ning kaminaruum ja lavaga saal ootavad üritusi.
“Ehitame tubasid välja, viimistleme sauna, siin tule ja pea pulmi või mis just tahad,” pakub peremees välja.
Lavaga saal lubab muudki. Kui oleks publikut, võiks mis tahes harrastusteater siin end mõnusalt tunda. Vanadest omanikest on maha jäänud ka piljardilaud, mis aeg-ajalt kasutust leiab.
Arvi eestvedamisel on tehtud aastas paar rokiüritust ja soovijad võivad praegugi osta endale poest särgi kirjaga Ülde Rock.
Ja kui külapoiste folk-metal-bänd RaudRaev peaks oma plaadi välja andma, siis kindlasti müüdaks sedagi. Nende rajud lood “Lõõmav teras” ja “Sõdur” ilmselt külamemmede edetabelisse ei pääseks ja simmanipaladeks ei kvalifitseeruks, aga Ülde üldise olekuga sobivad see-eest hästi.
Kaupluse kõrvalt pillitinistamine ja poistele prooviruumi tekitamine pole siiski veel kõik, mida üks külapood ette võib võtta.
Kuna Arvi naine Riina Laam on õppinud kondiiter ja toiduainete tehnoloog, tekkis mõte need oskused ära kasutada ja panna poe heaks tööle. Miks mitte pakkuda võimalust tellida neilt kenasti laetud laud?
Kes Ülde poe catering-teenust on kasutanud, pole kahetsenud – toidud on ilusad ja maitsekalt tehtud. Raske uskudagi, et üks külapood midagi sellist suudab pakkuda!
Aga pingutamiseks on ka põhjust. “Poes töötab kaks müüjat, kes saavad palka pisut üle miinimumi. Käive on väike ja poe talvist kahjumit saab tasa teha ainult siis, kui on väga hea suvi,” seletab Arvi Sarjas.
Isegi väga hea majandamisega tuleb pood heal juhul lihtsalt ots otsaga kokku. Kui aga uksed juba kord kinni panna, siis oleks neid taas avada juba väga raske. “Poodi püüame ikkagi lahti hoida, aga see tähendabki, et otsime igalt poolt võimalusi. Käime kas või lasteüritustel jäätisekülmikuga väljas ja teeme soovijatele just selliseid laudu, nagu nad tahavad.”
Ent mida pakub selline vehkimine poepidajale endale?
“Mina saan natuke pilli tinistada, piljardit veeretada, külaelusse panustada, ning kui kõik õnnestub, elada ja töötada ühes toredas kohas,” arvestab moodsa aja maapoodnik Arvi Sarjas konto plussi.
TEINE LUGU: Lihula Lootuse poest saab klaveri ja diivani
Lihula Lootuse poodi jõuab ka asju, mis müüjaid pead murdma ja ostjaid üha ja üha huvituma panevad.
Lootuse poe juhataja Helje saab just siis jaole, kui kassasse jõudnud Rosa Reinsalu ja seal ajutiselt istuv Risto Immonen mingit sinist riidetükki keerutavad.
“Mis te teete, see on poe tolmulapp!” karjatab Helje. “Risto, ära sa seda müü!”
Risto muheleb ja arvab, et kui ostja ikka soovib, siis...
Ostja siiski ei soovi. Oli muidu vaadanud, et sihuke ilusa mustriga sinine asi, aga tänan väga, tolmulappe on tal endalgi!
“Mina käin siit läbi vaat et iga päev,” räägib Rosa oste kokku pakkides. “Vaatan muidu, mis on ja tavaliselt ikka ostan ka midagi.”
Rootsist kaupa toov Lootuse pood alustas kunagi kohaliku nelipühi kiriku eestvedamisel. Müüdi riideid ja seda, mis sisse tuli. Ei elatud ega ka surdud. “Tavaline kaltsukas,” iseloomustab Helje Immonen toonast seisu.
Tema liitus poega nelja aasta eest ja haaras vana kaubandustöötajana kohe ohjad – esmalt tuleb kaup sorteerida, rämps välja visata, asjad korralikult välja panna, ja mis peamine – inimestega suhelda nii, et nad tagasi tuleks!
Kui Helje abikaasa Risto kaudu leiti Rootsist uus kaubaliin, läks äri korralikult käima. Väikeseks jäänud ruumidest koliti bussijaama vastas olevasse kivimajja.
“Mina olen siit kaks diivanit ostnud, mikrolaineahju sain kah,” kiidab Mall Nõmm, kardinad kaenlas. “Kui seda poodi siin poleks, peaks sõitma Pärnusse või Haapsallu, ja vaata mis see transpordikulu juba on!”
Siin saab rahulikult vaadata, teinekord midagi kinni panna ja siis veel üle passida, et kas ikka sobib. “Kõige parem minek on praegu nurgadiivanitel,” teab poe teine müüja Rahel Võsu.
Lisaks mööblinurgale pakutakse nõusid, riideid, jalatseid, kalastusvahendeid, on ka golfivarustust, pilte, linikuid, mänguasju, lampe...
Üks härra tarib letile kohvimasina ja kiidab, et on siit küll ja küll asju ostnud.
“Päris targaks saab siin poes. Vahel on selliseid asju ka, millest ei tea, mis need on, aga siis uurime välja,” seletab Helje
Immonen.
Kaup tuleb kord kuus ja siis on ikka üllatusi. Viimati tuli paar elektrikitarri, tavaline kitarr, pasun, bajaan ja klaver. Kord tuli korraga viis klaverit! “Oi, klavereid me oleme siin palju müünud,” kiidab Helje Immonen.
“Ostjad tulevad, võtavad siitsamast muusikakoolist kellegi kaasa ja vaatavad, kuidas kõlab. Enamasti ikka imestavad ja kiidavad, seisma pole veel midagi jäänud,” lisab Rahel Võsu.
Nimi Lootuse pood sobib nende meelest ärile hästi, sest midagi on siit alati lootust
saada.
Enamasti inimesed tulevad sisse, mõtlevad, et ei hakka korvi võtmagi, vaatavad niisama ja siis jääb üks asi näppu, siis teine ja kolmas. Lõpuks on kuhi nii suur, et pannakse see kuhugi korraks maha. Aga siis on juba keegi jaol ja haarab sealt midagi endale. Tekib suur nördimus, et kuhu sai ja kuhu kadus see või teine asi!
Vahel jälle inimene tuleb ja ei leia endale kohe sobivat asja. “Küsin siis, et mida vaja ja kohe leiame õige suuruse. Müüjal peavad ikka silmad peas olema,” räägib Helje.
Igatahes on Lihula kila-kola poekese kuulsus päris hästi levinud. Soojal ajal käib suvitajaid, eelmisel talvel aga tõstis käivet jäätee – Saaremaa rahvas tegi väikese haagi sisse. Teisalt: tegu on ikkagi linnakauplusega, mis sest et linnas veidi alla 1600 elaniku.
See, et poel hästi läheb, teeb tegijatele rõõmu ja tuleb kogukonnale kasuks. Nelipühi kirik saab tänu sellele hoida töös perekeskust, mis pakub kohalikele lastele tegevust ja sooja toitu.
Lihula rahvas aga ei pea kardinate ja diivanite pärast kodust pikka sõitu ette võtma ning saab sisse astuda ka siis, kui midagi otse vaja pole. Lootust ei või ju kaotada.
KOLMAS LUGU: lilled koos kasutatud riietega
Kaja Vainula peetav poeke Vastseliinas on selline, kust lillede kõrval võib leida ka paari teise ringi kingi.
Lilli on laias valikus: nelgid, krüsanteemid, orhideed, roosid. “Nüüd ostetakse juba tulpe ja nartsisse ka, aga inimesed otsivad rohkem ikka neid lilli, mis püsivad kauem,” selgitab müüjanna Elle Nagel.
Lillede, kommide, seemnete, muldade, väetiste, õnnitluskaartide ja keraamiliste anumate vahele on osavalt paigutatud riiulitäis kasutatud kingi ja hulgaliselt kasutatud riideid.
See on Vastseliina ainus kasutatud riiete pood. “On ka Marina pood, mis müüb uusi riideid, aga meie müüme kasutatuid ja hea hinnaga,” kiidab Nagel.
OÜ Vastse Häirme (“uued õied” võru keeles) alguslugu on omapärane. Aastaid meedikuna töötanud Vainula jäi 2000. aasta algul tööta. Terve elu lilli armastanud inimesena läks ta läbi töötukassa Räpina Aianduskooli floristikat õppima.
Möödusid aastad ja siis sekkus saatus – Vainula kuulis kohaliku lillepoe pidaja traagilisest surmast. “Siis ma tulin mõttele, et teen ise poe.”
Aasta tagasi 7. märtsil avas aastaid hambaarsti assistendina töötanud naine oma lilleäri, seda vaatamata tõsiasjale, et peale pausi jätkas tegevust ka Vastseliina teine lillekauplus.
“Küsisin ostjailt, mida Vastseliinas peale lillede vaja oleks,” kirjeldab Vainula. “Nad ütlesid, et kasutatud riiete poodi.”
Eelmise aasta septembrist tõigi Vainula lillepoodi kasutatud riided. Ettevõtlik naine käib ise kauba järel. “Dressid, tööriided, linad, tekid, padjapüürid ja mõned korralikud riided kah,” loetleb ta.
Praegu peabki rõõmsameelne naine plaani poodi ka kingitustevalik sisse tuua. Rahvas lihtsalt küsib. Kommidki sai poodi võetud sellepärast, et rahvas nõudis.
“Just mehed olid need, kes ütlesid lilli ostes, et näe kui hea oleks, kui saaks kohe kommid ja pudeli ka kaasa osta,” meenutab Vainula, kellel on veel plaane.
