“Iga talu kujundas oma lapi ise ning vajadusel said nad õmblemisel ka abi,” selgitas Malle Rooba.

Lapitekk sai tõeline lapitekk, mitte lihtsalt suurele riidele õmmeldud värvilised pildid — idee üks algatajaist, Eva Orlova-Palusalu kinnitas linasele riidele vatiini ja avastas teppimistööd alustades, et kodus pole säärase teki jaoks küllalt suurt põrandatki, rääkimata töö enda raskusest.

“Mul oli seda õmmeldes hea meel, et kunagi on ka massõmbluses töötatud ja keevitajate töörõivaid õmmeldud,” kirjeldas Eva Orlova-Palusalu tekitegu lapiteki blogis.

“See oli ju kah selline tugev ja raske materjal nii et pükse sai kahe-kolmekesi ja harjavarrega ümber pööratud. Tollal sai seda tööd kirutud küll aga näe, praegu kulus kogemus marjaks ära.”

Kaaruka külamaja seinale kinnitatud tekk on nii raske, et juba selle üles sidumisega nähti hulk vaeva.

Kuna enamikel taludel endal iseloomulikke märke ja silte varasemast ei ole, siis said kõik ise välja mõelda, mis nende talukohta kõige paremini iseloomustab.

“Siin Uuetoa talu lapi peal on näiteks üks karvane pussakas, see on talu koer,” tutvustas Orlova-Palusalu. “Kui nüüd see lapp on nähtud ja kunagi sinna tallu sattudes tuleb vastu nii meeter korda meeter suur karvahunnik, siis ehk meenub ka see talupilt siit.”

Kokku on Kaaruka külas 45 talu, mis kõik said lapitekile kantud ning on nüüd omamoodi küla ajalugu, kujunemist ja tänapäeva tutvustavaks kaardiks.

Juba esitlusel 24. veebruaril oli näha, et nii mõttelt kui teostuselt soe ühine lapitekk on külamaja uus vaatamisväärsus, millel jäid püsima nii omade kui esimest korda külamajja sattunute pilgud.

Lapiteki valmimisest rohkem pilte ja juttu siit.