Võsu rannaklubis hullab sõdalaste remondirühm

Andres Noormetsa “köök” on esimene pääsuke kolmeosalisest rahvusvahelisest koostööprojektist, kus Rakvere teater, Tampere teater Telakka ning Lahti teater Vanha Juko vahetavad näitlejaid, lavastusi ja kogemusi.

Sügisel esietendub Tamperes “Petroskoi” ja Lahtis “Kullervo”, esimesse läkitas Rakvere teater oma saadikuna näitleja Mait Jooritsa, teise Erni Kase. Triloogia ühisnimetajaks öeldakse “piiri peal olemise tunne”, aga kolm tükki on tervikud eraldi ja eelkõige.

Sallimatus?

“köögi” teemaks võib sõnada eestlaste ja soomlaste omavahelised suhted või sallimatuse ilmingud euroliidu idapiiri veerel, ent lavastus ei jää anekdootlikule või päevapoliitilisele tasandile, ehkki riivab neidki.

Andres Noormets Pärnust, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas Rakverest, Antti Mankonen Tamperest ja Hannu Salminen Lahtist lähevad rahvuste või inimeste suhteid uurides elamise põhiküsimusteni, mängivad end asjade tuumani välja.

Tegelikult ei tahakski sellise teatri puhul mõelda ega kõnelda mängimisest, kavaleht tituleerib näitlejad “tegutsejateks”, see tundub täpne. Tegutsedes kaob distants, hajub kõrvalpilk, jäävad tegija ja tegu. Näitlejad ei peida end maski taha, ei vooli karakterit, on laval kohal, sooritatavale keskendunud.

Soorituse puhtuses on kordumatut ilu, mis on tajutav ainsal hetkel, kui iga vaataja mõtleb end osaliseks kolmnurgas: tegija–tegu–nägija. Laval toimub rohkem, kui korraga saalist jälgida suudad, nii nagu tegutsejad keskenduvad oma tegevustele, tuleb pealtvaatajalgi valida üks tegevus, mida pilguga saata.

Sõnadega ollakse ses lavastuses kitsid, iseäranis alguses. Kui rääkima hakataksegi, pole tegu lihvitult poeetilise kõnelusega, vaid pigem argitekstilähedase jutuvooluga.

Küllap on puudunud dialooge sõnahaaval fikseeriv tekstiraamat, sellest võrsuv vabadus on “köögis” nauditav, rõhutab taas ainukordust, annab näitlejatele võimaluse olla täpne enesekohaselt ja hetkele vastavalt, mitte üleüldiselt.

Igale tegutsejale kuulub oma olemisviis.

Anneli Rahkema täidab ruumi naiseliku saladuskirmega ja toob mängu irreaalsema mõõtme, viies esimesena tegevused absurdi piirile.

Antti Mankonen mõjub remonti teheski eksperimendialti kunstnikuhingena, ta nõtkes peenuses ei puudu edevus.

Hannu Salminen näib kõige kiuste väärikaks jääva vana kooli mehena, püüab säilitada igihaljaid väärtushinnanguid.

Peeter Rästas provotseerib konflikte, pingestab olukordi kui iseteadlik jõmm.

Kuidagi väga täpselt aduvad kõik oma nurka ses loos ja nelinurka kui tervikut samuti. Ei tihka järeldada, kas igaühe lavaellu kuulub midagi, mis neile päriseltki omane. Aga seda julgen uskuda küll, et koostegutsemist nauditakse täiel rinnal, et partnerite vahel valitseb lavaline usaldus, mida toidab inspireeriv ühisloomeperiood, millest kandub saaligi erk osasaajatunne.

Mida lähemale nelik üksteisele jõuab, seda enam eraldutakse välismaailmast, kõigist viiendatest ja kuuendatest. Mis jääb välja, see on ohtlik, arusaam ühisest vaenlasest on üksmeele tekitajaks või vähemalt ainsaks kinnitajaks. Igaks juhuks lõhutakse sidemed muuilmaga, neljakesi üksi jääda paistab turvalisem.

Kas nii on elus ka, et sõbrunemine tähendab alati eraldumist teistest, ühiste kogemuste ja saladuste jagamine on ühtlasi ülejäänud ilmale vastandumine? Kõige avatum ongi see, kes on üksi? Muidugi, selle teadmise järgi ei anna elada.

Üks suudlus

Ometi pakub “köök” tuhandet ja üht võimalust end eri lugudena mõista. Näiteks armastusloona. Kui üks naine ja kolm meest kinnisesse ruumi sulgeda, ei jää puhkemata armu- või sümpaatia­-
kolmnurgad. Igale mehele lubatakse naisega üks tantsu- või tundekeeris.

Üle kõige kajab aga eestlaste müütiline teadmine, et armastus tuleb vaid vaevarikka töötegemise järel. Sestap on värvimaitselistele suudlustele õnnetu lõpp garanteeritud.

Ühel hetkel muutub kogu tegutsemine vastupandamatult naljakaks, oma absurdses jätkuvuses lõputult lõbustavaks, meeletuseni viidud aktsioonid muutuvad atraktsioonideks, töötegemise jälgimine pakub üüratut lusti.

Kuid kogu “köögi” ruumis, lava ja saali vahel hõljub üks kordumatuse, ainulisuse tunne. Vägi, mis sünnib igal õhtul uuesti ja iga vaataja jaoks isemoodi. Kogemuste ja tõlgenduste erinevus muudab kogu eelnenud jutu tegelikult üpris mõttetuks.
“Tähelepanu! Otsitakse andmeid Võsu rannaklubisse tööle läkitatud nelja remonditöölise käekäigu kohta. Info edastamine omal vastutusel, vaevatasu ei tagata.”

“köök/keittiö”

- Lavastaja ja kunstnik Andres Noormets.

- Tegutsejad Anneli Rahkema, Antti Mankonen, Hannu Salminen, Peeter Rästas.

- Esietendus 21. juunil
Võsu rannaklubis.