Tuld topise pihta igavas muuseumis!

Muuseumid peaksid sarnanema elus loomade, mitte topistega. Topis vaid imiteerib elu, liikumine on kujuteldav. Dünaamiline muuseum võib ka topiseid näidata, kui see annab muuseumi ellu liikumist. Paigalseis on tagasiminek, igatahes.

Eesti riik on ka rahalistes raskustes, kuid riigikogu liikmete arvu ei vähendata (hea, et nende kohti juurde ei toodeta). Mina olen igatahes üsna tüdinenud ühe ja sama eneseimetleja nägemisest ühes kui teises ministeeriumis.

> "Topisejutt on sünonüüm ..."

Mille sünonüüm, palun?

Mulle meeldis küll lapsena käia rajooni koduloomuuseumis topiseid, kivikirveid ja raudrüüsid vaatamas. Mis siis, et naaberrajoonis elasid samasugused jänesed ja küllap kivikirvedki olid sama kujuga. Aga tänapäeva lapse jaoks peab jänes olema ilmselt roosa, liikuv, vilkuv ja tümpsuv, puutetundlik ning kokakoolat välja pritsiv.

Eks globaliseeruvas maailmas muutuvad rahvuslikud ja piirkondlikud kultuurierinevused tasapisi olematuks, nii et tõesti - milleks maakonnamuuseum. Mida tal on tuleviku jaoks koguda, säilitada ja uurida? Aipääd on ju Tartu maakonnas samasugune kui Gröönimaal ja Zimbabwes.

Maakonnamuuseumidele uue elu andmine on mõistlik. Praegu on tegemist lihtsalt hea sooja töökohaga mõnele. Vähemalt palgaraha peavad muuseumid ise teenima.