Toomapäev on päikeseaasta lõpupäev
Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Sel päeval on liikvel surnute hinged. Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks.
Toomapäeval oli oluline mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut.
Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Keelatud oli ketramine, jahvatamine ning rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.
Noppeid Toomapäeva kohta:
* Toomapäev vanad rääkisid, et siis pidi Must Toomas välja minema, et siis pidi see aeg nagu puhtamaks ja valgemaks minema. (Viljandi)
* Kui toomapäeval oli niipalju päeva näha olla, et hobuse selga karata võida, saada hea kuiv heinaaeg olema. (Karksi)
* Toomapäeval (21.12) võisid tulla suured järskused sulailmad. (Anna)
* Kui toomapäiväl tuiskab, siis on hea heinasaak, kui pääle toomast hakkab tuiskama, siis puha paljas heinamaa. (Lüganuse).
* Kui toomapäeval palju lume sadas, siis sai palju söödikuid sel suvel, putukaid ja kõiki. (Kursi)
Allikas: BERTA
