Teatrit pole kunagi liialt
Jaan Tooming on koostanud Fjodor Dostojevski, Clive Pointingu ja rahvaluule põhjal lavateksti “Kalliskivi” (etendused 7., 10. ja 12. aprillil kell 19), lavastab ta ise, näitlejaks selles monotükis on Evald Aavik. Jaan Toomingu ja Evald Aaviku koostöö algas juba 1969. aastal Vanemuises. Evald Aavik mängis Jaan Toomingu esimeses lavastuses “Laseb käele suud anda” peaosa. Lavastuse tutvustuseks ütlevad teatrimehed vaid: “Kui jätkub samas tempos sünnitamine, siis 150 aasta pärast on Maa peal 296 miljardit inimest.”
Toomingu lühinäidendid “Penskarid” ja “Papa Karla” (15. ja 19. aprillil) on lavastanud Jüri Kaldmaa, mängivad Ursula Noor ja Peeter Piiri. Tekstikatkete järgi paistavad need olevat vihased ühiskonnakriitilised asjakesed. Kui uurin, kas tegu on lausa uue teatriga, raiub Tooming, et mitte mingil juhul. Kaldmaa täpsustab: “Hetkel on lihtsalt kaks lavastust Tartu Kirjanduse Majas. Kas sellest ka uus teater sünnib, seda näitab aeg.”
Sotsiaalne-poliitiline teater on natuke riskantne asi, eks – seda on kerge rünnata. On Kaldmaa arvestanud ka sõimu või kriitikarünnakuga? “Teist säärase kaliibriga lavastajat nagu Jaan Tooming pole Eestis olemas. Nimetatagu tema lavastusi kuidas tahes. Mind võib sõimata rahulikult, võib ka tomatite ja munadega loopida. Elus(at) teatrit pole kunagi liiga palju. Pealegi Tartus on hetkel vaid üks teater – Tartu Üliõpilasteater!”
