Teater paneb Tapa jaama elama!

Olin just neljaaastaseks saanud, oli 1944. aasta septembikuu, Tapa raudteejaama paljud rööpapaarid olid kõik täis ronge --need tahtsid siit minema saada, kuid vedureid oli ainult üks. Ühed "vabastajad" olid lahkumas ja teised "vabastajad" kohe saabumas, rinne oli küljelt läbimurtud. Meie, ema, õde ja mina, istusime mingite kahuritorude all, külje all põldhernepõhk ja ootasime midagi... Käidi rohelise künka seest torust voolavat vett võtmas, ise oldi hirmul: "Äkki sõidab rong minema!" Lõpuks pandi see ainus vedur meie rongi ette ja me sõitsime Tallinna suunas minema. Tulid nõukogulaste lennukid ja pommitasid ootavad rongid segapudruks. Olevat olnud palju surnuid, kui palju--ajalugu vaikib. Sõjapõgenikud jäid sõjamooloki alasi ja haamri vahele. Mängige ka nende tundmatute mälestuseks, kelle elutee siin pooleli jäi.

vaksal ja vabadus sobivad küll kokku ja kultuur on eestis alati heal järjel olnud

lang midagi ära ei riku

Tapa jaam tuleb korda teha ja anda reisijate käsutusse. Eesti Vabariik on nii hale, et laseb inimestel vihma käes rongi oodata, jaam laguneb...Vene ajal oli jaam korras, kõik töötas ja oli tipp-topp.
Selles võrdluses jääb nõuka aeg küll peale. Süüdi on täiesti rongivanemulik IRL ja reform.

R.A.A.M. on ka varem häid asju teinud nagu "Võlg" jt.