Tartus näidatakse armastust ja vägivalda

Filmivalik on aastatega muutunud paremaks, publik kasvanud pea kolmekordseks ja filmifestivalist on kasvamas välja tervet Taaralinna hõlmav rohke kultuuriprogrammiga linnafestival.

Armastada ja olla armastatud

Ometigi grammi võrragi pole muutunud festivali atmosfäär ja selle fanaatiline publik, kes hoolimata rahe- või vihmasajust, öistest miinus­kraadidest või siis vastupidi, tapvast kuumalainest, jälgib kiindunult kinoekraani ees ja taga kinni­seotud silmadega tiivulise Erose lendulastud vibunoole juhuslikku lennukaart.

Hoomamatud tunded on nii armastus kui vihkamine, seetõttu annavad ka neist inspireeritud linateosed ammendamatut mõttetööd, kuidas elada nii, et ise armastada ja olla armastatud.

Selle tihtilugu arusaamatu tunde tumedamad poolused on sageli esiplaanil ka tARTuFFil, kus filmikunsti ajalukku kirjutatud linateoste – Arthur Penni normidevastase lindpriidefilmi “Bonnie ja Clyde” (1967), Terrence Malicki fatalistliku vägivallaeepose “Laastatud maa” (1973) või siis ka Gaspar Noe traumeeriva “Ümberpöördumatu” (2002) – soravaks jätkuks, võib-olla terve tänavuse festivali krooniks on 1994. aastal tervet ühiskonda lõhestanud Oliver Stone’i šokifilm “Sündinud tapjaks”. See muutub, vaatamata ajalisele vahele, tänaseid uudiseid lugedes üha aktuaalsemaks.

Tõsi, lootust on selles linateoses vähe, ometigi räägib see lavastaja ja filmile algse stsenaariumi kirjutanud Quentin Tarantino tülli ajanud linalugu just suurest armastusest, seda läbi vägivallast toituva meedia vaatepunktist.

Muuseas, 1990ndatest tuleb ka tänavune teine festivali klassik, romantiline kassahitt “Ihukaitsja” (1992), kus praktiliselt iseennast kehastanud ja põhjendamatult liiga vara meie keskelt lahkunud poplaulja Whitney Houston tegi oma tähelennu koos Kevin Costneriga.

Minu kaks suurt lemmikut tänavuselt festivalilt tulevad prantsusekeelsest Kanadast, n-ö Quebeci kino taimelavalt, kust on võrsunud kümneid suurepäraseid filmitegijaid Denys Arcand’st (“Barbarite sissetung”) Denis Villeneuve’ini (“Põletus”) välja.

Dostojevskilikud küsimused

“Härra Lazhar” lummab oma lihtsuse ja südamlikkusega, olles võltspaatoseta tulvil inimlikkust ja siirust. Ning muidugi ka festivali lõpufilm “Café de Flore”, paljumängitud samanimelisest klubimuusikahitist kantud armastuseodüsseia, mille mõistmiseks peaks natukenegi uskuma hingesugulusse ja taassündi.

Neid kõnetavaid teemasid tabab ka Jaapani draama “Saladus”, mis toetudes mullu toimunud maavärina tragöödiale, esitab dostojevskilikke küsimusi hea ja kurja valikutest, vajadusest armastada, toetada üksteist ka kõige raskematel hetkedel.

Kuigi festivali programmi maht on aastatega paika loksunud, on tänavuse tARTuFFi idee tõmmata piire laiemaks ja kasvada koostöös teiste kultuurifestivalidega nädalaseks linnafestivaliks, kõiki valdkondi hoomavaks kunstilaksuks, mis annab tegevust kõikidele.

Enne ja pärast filmiseansse saab kuulata head eesti muusikat Tartu muusikanädalal, mis on ennast sisse seadnud kõikmõeldavatesse Tartu sisehoovidesse ja õuekohvikutesse.

Lisaks on kirjandusfestival Prima Vista sedapuhku mõelnud Eesti Film 100 aastapäeva pühitsemisele.

Festivalile on kutsutud sel teemal kirjanikke ja muusikuid kujutlema filme, mida veel ei ole, aga mis võiksid kunagi sündida – või siis sünnivad just vaid festivali ajal.

Pilt-sõna-heli

- 7. tARTuFF kestab 6–11. augustini.

- Kõik Raekoja platsi filmid on varustatud eestikeelsete subtiitritega ja on kõigile TASUTA. Athena Keskuse dokumentaalfilmide programmi pilet maksab 2 €.

- Toimub ka kirjeldustõlkega filmi “Sügisball” seanss vaegnägijatele, mida kõigil soovijatel on võimalik silmaklappidega vaadata.

- Kirjandusprogrammis astuvad üles Kristiina Ehin, Sofia Joons, Jan Kaus, Indrek Koff, Anu Randma, Asko Künnap ja Heikki Kalle.

- Eraldi toimub Tartu muusikanädal.

- Festivali kava ja festivali raames toimuvate teiste sündmustega saab tutvuda festivali kodulehel www.tartuff.ee.