Pikkade hammastega Raimonds Paulsi ja süldi manu

Päris ausalt - kui poleks olnud pileteid kahju raisku lasta, siis ei oleks hakanud Pärnusse sõitma.

Nii kahtlane tundus see asi. Etendus Raimonds Paulsi lauludega, millega seoses meenus vaid nimi Laima Vaikule ja ei ühtegi laulu. Lisaks hirmus kahtlus: aga äkki lauldakse läti keeles ja Pauls ise on musta ülikonna ja tumedate prillidega sünge tegelane?

Tõesti, praegusel ajal lisaks päevauudistele midagi traagilist lavalt juurde vaadata, oleks liig.

Aga taevale tänu, kohe kui näitlejad lavale hakkasid voorima, tundus, et asi võtab vedu. Kuna algul loeti omaaegse raadio soovikontserti vaimus ette ka rida soovilugusid, siis selgus, et ühte ja teist Paulsi laulu ma siiski tean ka pealkirja järgi.

(Kui hiljem sellest äratundmisest kodus rääkisin, siis väitis üks pereliige väärikalt, et oh, ei oska midagi korrapealt nimetada, kuid kui mõnda pealkirja kuuleks, siis ilmselt tagantjärgi teaks küll, et see on Pauls. - "Rumal süda", ütlesin parastavalt. Muidugi ta ei teadnud!)

Kogu lavastus ise on punutud Paulsiga samal ajal sündinud Sirje (Liis Laigna) elu ümber. Eluloolised seigad, olgu nii veidrad, kui tahes, on lavastaja Tiit Palu kinnitusel kõik kuskil ja kellegagi aset leidnud ja seda võib uskuda küll.

Groteskse, kuid täiesti usutavana mõjus väike Sirje kirjutamas kirja Stalinile palvega, et ilmsüütu isa vangist koju lubataks. Ja Sirje kirjutamas kirjandit oma talu seast - kui palju loom kogu perele kasu toob liha, vorsti ja süldina ning et ka tema, Sirje, tahaks kord olla riigile niisama kasulik.

Miks selline kirjand ei võinud saada vabariigis esikohta? Vabalt võis!

Sirje lavaelu kulgedes puhkevad aeg-ajalt laulud. Ja kuna näitlejate lauluoskusele pole midagi ette heita, siis on neid hea ja virgutav kuulata. Mis peaasi - ei hakka piinlik ega ka igav.

Kuigi tekib küsimusi - näiteks süldi kohta. Juba kavalehte avades pudenes sealt välja erksavärviline lipik teatega, et laval värelev sült on ehtne ning soovijatel palutakse pöörduda teatri kohvikusse.

Seetõttu ootasin süldi ilmumist huviga ning ei pidanud kaua kannatama - veel enne, kui väike Sirje jõudis korralikult rääkima õppida, toimus tema kohtumine selle eestimaise gastronoomiasaavutusega - kandlehelide (plik-plonk-plink!) saatel toodi värisev sült lauale ja imetleti nagu kord ja kohus.

Saalistki vaadates oli näha, et liha on pandud korralikult ning sülti keedetud hingega.

(Kui järele mõelda, siis polegi see süldiasi nii üle pingutatud, jõulude ajal läinud inimesed väiksemates kohtades, kus sääraseid asju veel müüakse, süldikomplektide pärast lausa tülli.

Ühes maapoes meenutati mulle veel mineval nädalal, et jõuluks telliti sinna küla kindlatele süldikeetjatele täpne arv seajalgu. Aga see on uitmõte.)

Pärast esimese vaatuse lõppu oli mul igatahes hea meel, et olen Pärnus Endla teatris, mitte kodus. Kaaslane seevastu turtsus, et tema küll seda lavastust kellelegi soovitada ei julgeks ja üldse ... olevat hoogu nagu vähe.

"Mida sa siis ootasid," pärisin üsna suurisilmi.

"Paulsil on nii palju ilusaid laule, mina ei saa aru, miks need, sihukesed naljakad, valiti," hoidis tema omast kinni.

(Tuletagem meelde, et sama inimene teadis ainult "Sinist lina". Ja kui laval Sirje kirjutas kirjandit oma talu seast, siis naeris ja plaksutas küll.)

Ja kui hiljem joodik Kalju ratastega lauaga peaaegu parterisse sööstis, siis pidi temagi tunnistama, et hoogu siiski jagub.

Hoog ja näitlejate rõõmsameelsus on selle lavastuse juures hindamatu pluss. Ilmselgelt kandus see üle ka saali ja inimeste rõõmsameelesed naerupahvakud ja vaheaplausid andsid tunnistust, et kuigi elus juhtub hulle ja ka tavalisi asju, siis törtsu nalja abil saab nendestki üle.

Ja kui törts nalja ka ei aita, siis aitab laul kunstnikust, kel toad maale täis (teate küll, see milion-milion-milion-alikh-roz) või lugu sellest, kuidas juustes sädeleb merevaik.

"Sinist lina" kahjuks ei esitatud. Kuna ma ei suutnud välja mõelda, mis sorti linast jutt käib, siis vaatasin hiljem netist järele ja sain selgust, et Paulsi sinine lina kasvab põllul ja on kaunikesti lustakasse laulu seatud - laintemäed täis küpseid teri, on see põld või on see meri meie ees, või on taevas kukkunud alla või on leek, mis valgust kallab...

Aga kuulamist oli selletagi.

Raskel ajal on selline lavastus meeleolu tõstmiseks kindlapeale minek, räägitakse ju lihtsast inimesest, saalisistujast, tema tuttavast, kellestki, keda tead. See kõnetab.

Kui mul oleks viimane raha rahakotis, siis ma muidugi seda teatrile ei kulutaks, ostaks pigem sülti.

Kuid arvestades, et kvaliteetne meelelahutus on kallis mitmes mõttes st, et hoolimata krõbedatest hindadest kultuurivallas ei ole kunagi päris kindel, et üritusele raha kulutamine ka meelt päriselt lahutab, siis jah, mina julgen "Raimondsit" soovitada küll.

Tõstab tuju ja tuletab meelde vana tõde: KÜLM VESI ON SÜLDI SURM!