|
Kaks Eesti omaaegset lauljat küsisid kord ühes laulus teineteiselt, kus kellegi kodu on ja üks neist vastas: sealpool Linnuteed. Teid, Paavo Järvi, võib täiel määral maailmameheks lugeda, seda enam on põnev teada, mis paika oma koduks nimetate?
Eks see küsimus on mind ka vahel vaevanud. Tööde ja tegemiste tõttu on tulnud elada mitmeis paigus, saan öelda seda ainult praegust aega silmas pidades, ja praegu on mu kodu Pariisis. Enne seda muidugi pikalt Ameerikas, ka Saksamaal, aga kõige alguses oli muidugi Eestis.
Kui päriskodu mõistet otsima hakata, siis ongi selleks ikka Eesti. Siin ma sündisin ja siia tulen ikka ja jälle tagasi.
Kui teil siit teismeliseeas lahkuda tuli, oli siin veel ENSV ja oma tolleaegseid poegi see eriti välja ei tahtnud anda. Kas on meeles ka takistusi, mida teile ette veeretati?
Ei mäleta küll, et isiklikult oleksin midagi sellist läbi elanud. Isal, tõsi küll, oli minekuga palju sekeldusi. Kui siit minema lasti, olime lühikest aega Viinis ja siis asusime Ameerikasse.
Tollal te vist inglise keelt veel ei osanud?
Üldse mitte, keelteks, mida siis rääkisin, olid eesti ja vene, aga Ameerikas tuli ju kohe koolis edasi õppida. Ega see inglise keel mul väga kergelt kätte ei tulnud.
Õnneks jõudsite siin üht-teist veel enne õppida.
Õppisin muusikakoolis löökpille ja dirigeerimist, hiljem muidugi pühendusin ainult dirigeerimisele, eks isa eeskujul. Tema oli ju ka kunagi löökpillimängija.
Päris paljud kuulsad dirigendid on olnud esmalt löökpillimängijad, muide, nende kohta käib ka üks anekdoot. See … pulkadega lugu.
Ei teagi.
Üks trummimees ei leia enne kontserti kuidagi ühte trummipulka üles – üks peos, teine kadunud. Lõpuks tõstab selle ühe taeva poole ja ütleb: “Issand, see on sinu valik, et edaspidi pean ühega hakkama saama.”
Nii oli vist minuga ka, kahte keppi ei olnud mulle ette nähtud. Tuli õppida ühega läbi saama.
Kuidas te lõpetaksite lause, mis algab sõnadega: “Ma loodan, et…”?
Väga hea, et saan siin välja öelda just selle, mille pärast praegu tegelikult siin Eestis olen. See lootus ja põhjus on Pärnus toimuv järjekordne muusikafestival ja rahvusvaheline meistriklass. Tahan, et Pärnu saaks maailmas üheks tuntumaks muusikafestivali paigaks. Õnneks ta seda juba mingil määral ongi, aga kõik eeldused näitavad, et see veel suuremaks sündmuseks saab.
Kui midagi loota, siis mina loodaksin just seda. Oleme tänavu Pärnusse meelitanud ligi 300 väljapaistvat muusikut üle maailma, loomulikult ka Eestist. Dirigeerimise meistrikursustele, mida koos isaga läbi viime, kandideeris umbes poolsada andekat orkestrijuhti. Vastu saime võtta kõigest 21, kes siis kursuse lõppedes kõik oma oskusi näitavad. Loomulikult orkestri ees, ehkki tavaliselt viiakse dirigeerimise meistriklassi läbi kahe klaveri abil.
Kui nimetada maid, kust noored siia õppima tulevad, siis kas või USA, Šveits, Uus-Meremaa, Saksamaa, Jaapan, Hispaania, Itaalia… Kõik ei tule meeldegi.
Tundub, et teie elu on enamasti muusikat täis. See tähendab ennekõike tööd ja vähest vaba aega. Kui palju selline töömaht pereelu mõjutab?
Muidugi tuleb sellise pinge juures midagi ka ohverdada. Mul on ikkagi kaks väikest last, ja vahel tundub tõesti, et nende jaoks jääb aega väheks, aga püüan iga vaba hetke nendega olla. Ka nüüd, Pärnus.
Mis võiks lahtiseletatult olla see valem, mis teeb tavalisest taktilööjast tippdirigendi? Võiks ju öelda, et see on lihtsalt anne, aga ehk veel midagi?
Dirigent peaks olema nagu õpetaja, kes õpetab orkestrile seda muusikat, mida parasjagu mängitakse. Pealegi, ega see väga vana elukutse olegi. Haydni ajal piisas veel esimese viiuli poognaviipest, et looga pihta hakata.
Loomulikult ei saa dirigent lihtsalt takti lüüa. Pigem peab ta olema samas muusikas mingi murdosa taktist orkestrist ees, et näidata, kuidas kohe-kohe see takt muusikas kõlab. Kui orkestrile näidata kõike seda samal ajal, siis pole sellel enam mõtet. On juba liiga hilja.
Mitme orkestri ees te nii-öelda kodudirigendina kõike seda praegu praktiseerite?
Kui lugema hakata, siis: USAs Cincinnati Sümfooniaorkester, Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester, Deutsche Kammerphilharmonie Bremen ja veel Orchestre de Paris. Ah jaa, muidugi ka Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Seal olen kunstiline nõustaja.
Külalisdirigendina olen muidugi rohkemate ees olnud. See oleks viimaste aastate läbilõige. Kolme aasta pärast algab mul leping Jaapanis Tokio NHK Sümfooniaorkestriga, aga ettevalmistusi selleks teen tegelikult juba praegu.
Ameerikas saate hakkama inglise keelega, aga mis keeltes Saksamaal või Prantsusmaal töö käib?
Eks püüan ikka nendele arusaadav olla, kuigi mu saksa ja prantsuse keel ei ole teab mis head, aga muusikas ei ole õnneks kõnekeel nii tähtis.
Ka mitte Jaapanis?
Seal tuleb küll inglise keelega hakkama saada, nii minul kui neil. Raske see võib-olla olema saab, aga seal orkestris on palju neid, kes mujal maailmas õppinud ja sealt ka mingi keeleoskuse omandanud.
Jaapanis algab tööleping alles kolme aasta pärast, aga plaane peate juba praegu. Kui kaugele teie kalendris üldse tööplaanid ulatuvad?
Umbes 2018. aastani, nii et kuus aastat ette.
Tunduks nagu mingi veksel või kohustus muusikamaailma ees. Kas see mõnikord ei hirmuta, et olete justkui lubanud midagi, millest on raske taganeda?
Ma ei võta seda kui kohustust, pigem kui võimalust.
Samas on teid hinnatud väga prestiižse Grammy auhinnaga.
Eelkõige orkestrit, mitte ainult mind. Üldse on sedalaadi auhinnad, kuidas öelda, ka üks suur vedamine. Isiklikult ei pea ma seda üleliia tähtsaks, aga on muidugi neid, kellele see tähtis on. Nemad sellest räägivadki.
Pariisis dirigeerisite kõiki Beethoveni üheksat sümfooniat – ühel päeval esimest kolme, järgmisel pärastlõunal neljandat ja viiendat, päev hiljem kuuendat ja seitsmendat, järgmisel kaht viimast. Järjepanu dirigeeritakse niimoodi harva.
Beethoveni muusika on mulle alati hingelähedane olnud, ja kui selline võimalus tuli, ei näinud ma siin mingit takistust, pealegi Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie’ga.
Hiljuti juhatasite Eestis sootuks muud sorti muusikat – Dmitri Šostakovitši oratooriumi “Laul metsadest” ja tänapäeval eriti groteskselt kõlavat kantaati “Meie kodumaa kohal särab päike”, pühendatud omal ajal Stalinile. Tahtsite rõhutada seda absurdi, mida mõnikord diktatuuriaegne muusika endast kujutas?
Mitte ainult mina. Arvan, et seda väljendas varjatult juba Šostakovitš ise. Kui partituuri lugesin, kujutasin üsna selgelt ette helilooja näoilmet seda kirjutades. Ka nii, läbi absurdi võis edasi anda oma suhtumist süsteemi.
Ette kanda sai seda just siin, abiks Narva Koolikoori poistekoor. Mujal oleks ju ka leidunud kollektiive, kes seda esitanud oleks, aga kui lauldakse teost selle tegelikku olemust mõistmata, ei ole see päris see. Kõigele vaatamata on see geniaalne muusika.
Nii või teisiti on sedalaadi musitseerimine ka poliitiline eneseväljendus. Kui kaugel ise poliitikast või selle jälgimisest olete?
Poliitika vastu olen alati huvi tundnud, eelkõige muidugi Eestis toimuva vastu. Minu arusaamise järgi on Eesti demokraatlik riik, on seda palju rohkem kui teised endised liiduvabariigid, rääkimata Venemaast. Muidugi jälgin ma siinset elu enamasti eemalt, aga nii ehk saabki erapooletuma pildi. Meie ühiskond tundub üldjoontes terve olevat, süsteem kui selline toimib, riik on riigina veel lihtsalt liiga noor.
Kui palju eesti kirjandust loete?
Enda arust üpris palju. Ostan võimaluse korral seda ise ja isagi saadab mulle eesti raamatuid.
Mis oli viimane meelde jäänud eestikeelne raamat?
Kivirähk, see … pika pealkirjaga, “Mehest, kes …”
… teadis ussisõnu?
Just, Kivirähk on väga andekas kirjanik.
Esimene suur juubel peetud, kas tervis peab ikka vastu sedavõrd pingelisele elukorraldusele?
(Koputab kolm korda vastu toolipõhja.)
On selles vastupidamises ka spordil oma osa?
Parim sport on dirigeerimine.
Kas praegune vanus on ka parim iga dirigeerimiseks?
Miskipärast loodan, et mu parim iga on veel ees, kuigi see on üsna individuaalne. Leian end kogu aeg juurde õppimas.
Kuidas see käib?
Kuulan omaenda dirigeeritud muusikat, otsin (ja leian) sealt, mis peaks olema teisiti. Paremat õpetajat ei teagi. Muidugi õpetab mind ka isa.
Kas oleks olnud raskem, kui teie isa ei oleks olnud Neeme Järvi?
Kindlasti oleks olnud raskem. Isa oli mu esimene suurem õpetaja, just tema andis mulle seda, mida teised lihtsalt ei oleks suutnud, nii-öelda inside-informatsiooni. Tänu sellele tegingi vähem vigu, isa hoiatas mind nende eest. Samas jätkem meelde – keegi ei saa dirigendiks ainult sellepärast, et ta isa seda juba on.
Nimetage enda arvates mõned suured dirigendid.
Mulle tundub, et kõik need “suured” on juba surnud – Karajan ja kõik need teised…
Aga elavatest?
Näiteks Abado… Mutti… miks mitte ka Järvi. Neeme Järvi.
On teid ka alkohol mõjutanud?
Varem tarbisin seda rohkem, enamasti piirdun veinipokaaliga. Viina ei joo ma üldse. Pealegi on iga kord pärast (õnnestunud) kontserti niigi mingis teises dimensioonis olemise tunne.
Ilmselt jätate järgmisele küsimusele vastamata: kui palju teenib maailma tippdirigent?
Jätan vastamata jah. Sellest meie ringkonnas lihtsalt omavahel ei räägita. Uskuge, kellelegi ei maksta rohkem, kui ta väärt on.
Aga vähem?
Pigem vähem.
Lennuk on teile töölähetuste tõttu ilmselt väga sagedane sõiduvahend. Kas mõnikord niisama ka kuhugi puhkusele olete lennanud – Hawaiile, Mallorcale?
Miks just sinna? Miks mitte Eestisse, Pärnu? Püüan iga suvi olla just siin. Ongi kuidagi kahju, et me Pärnu festivalist nii vähe rääkida oleme saanud. Hetkel ma ju sellepärast Eestis olengi.
Loodan, et jõuame veel – kohe pärast paari isiklikku küsimust. Olete tuntud Pariisi orkestri peadirigent. Kuidas sellistele kohtadele jõutakse – konkurss, eksamid…?
Seal on neil selleks oma süsteem, nad jälgivad, vaatavad, siis kutsuvad kohale, proovivad. Kui selgub, et on piisavalt hea, aga näiteks liiga noor, ütlevad: tule viie aasta pärast tagasi. Nii see umbes käib.
Kuidas läheb vend Kristjanil?
Praegu väga hästi. On siiani Ameerikas oma asutatud Absolute Ensemble’i kunstiline juht ja peadirigent. Õde Maarika on praegu Šveitsis, jätkuvalt flötist. Perekond küll väga tihti kokku ei saa, aga õnneks leiutasid eestlased Skype’i – selle abil oleme üksteise tegemistega
kursis.
Sõidate kohe-kohe Pärnu. Miks valisite isaga just selle linna Järvi Suvefestivalide toimumispaigaks? Te pole ju Pärnu poiss.
Kuidas ei ole? Kõik need aastad, mil Eestis elasime, veetsime vähemalt paar kuud Pärnus. Mu vanaemal oli seal Kirbu jõe kandis üks väike hütt – seal kõik elasimegi. Eks ole seda hütti nüüd pisut suuremaks ehitatud, aga väikseks jääb see meie suguvõsale ikka.
Muide, seekordselgi festivalil saab pillide taga omavahel kokku suur hulk Järvisid…
Mu aeg hakkabki otsa saama. Mida te endale siia vabaõhukohviku lauale tellisitegi?
Ühe Värska.
Tohib, ma klaarin selle arve ise?
Suur tänu – Värska vee ja värskete muljete eest.
Paavo Järvi
Sündinud 30. detsembril 1962 Tallinnas
Abielus, kaks last
Haridus
G. Otsa nim Tallinna Muusikakool
Curtise Muusikainstituut, USA
Los Angelese Filharmoonikute Instituut, USA
Töö
Cincinnati Sümfooniaorkestri muusikadirektor
Deutsche Kammerphilharmonie Bremeni kunstiline juht
Orchestre de Paris’ muusikaline juht
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kunstiline nõustaja
Tokyo NHK Sümfooniaorkestri dirigent 2015. aastast
Autasud
Prantsuse kunstide ja kirjanduse orden
Grammy auhinnad 2004. ja 2006. aastal
