MAALEHE ARHIIVIST | Oma hümn on meil kõige kiuste olemas
Täiesti ootamatul moel tõusis aastavahetusel rambivalgusse Eesti hümn - nimelt sellega, justkui polevat see sobinud uusastaööl Vabaduse platsilt tehtud teleülekande melusse ja Tallinna linna ilutulestiku lärmi.
"Sellest on aga solvunud nii lihtsad inimesed kui ka arvamusliidrid. Pealkirjadest loeme, et aasta algas halva endega ning Priit Hõbemägi lausa küsib, et kas see on nüüd rahvusliku iseseisvuse kustutamise algus?
Ma ei arva, et vana-aasta õhtul hümni mängimata jätmisega nüüd rahvuslikku iseolemist ja riiklikku iseseisvust kustutama hakati. Õpetlikku on ses loos palju, me peame oma rahvuslikke sümboleid ja tavasid väga olulisteks. Me ei soovi, et neid lörtsitakse või ära peidetakse," kirjutab keeleteadlane Urmas Sutrop Eesti Päevalehes.
Toome siinkohal Maalehe arhiivisügavustest välja Jüri Aarma sulest kuus aastat tagasi ilmnud loo, milles muu hulgas kirjas ka hulk huvitavaid fakte meie armsa isamaa hümnist.
Et ajaloolase Küllo Arjakase raamatu pealkiri on “Eesti hümn”, siis teadagi räägib raamat hümnidest, nende aja- ja saamislugudest, kurioosumitest ja kokkusattumistest. Selle sinimustvalge kaanekujundusega raamatu leitmotiiviks on muidugi meie oma riigi- ja lipulaul.
Kohe hakatuseks tunnistab autor Küllo Arjakas, et tegu on lausa kuuenda trükisega, mis sarnase pealkirja all ilmub, lisades samas ka küsimuse: on seda viimast üldse vaja? Ning vastab ühtlasi – siiski on!
Raamatu lähemal uurimisel tuleb Arjakasega tahes tahtmata nõustuda. Seda enam et varem ilmunud on kas lihtsalt paarileheküljelised olnud, raja taga ilmavalgust näinud või poelettidelt ammu kadunud.
Seda enam on heameel lehitseda käesolevat õnne kombel trükiveakuradivaba ja rohkete illustratsioonidega pikitud kõvakaanelist, millel tagatipuks teadagi mis lauluga CD-plaatki kaane külge kleebitud.
Hümni peaks teadma. Ja hümnist peaks teadma. Kui uskuda teist ajaloolast Mart Nutti, kuulub Eesti oma sünnikuupäevaga ligi kahesaja riigi peres viiekümne vanima hulka.
Traditsioonidest välja kasvanud riiklik sümboolika ainult lisab Eestile väärikust ja ajaloolist ulatust.
Pastor vs Postipapa
Hümniraamatut lehitsedes satub järjepanu kõiksugu nopete peale, mida laiem lugejaskond vaevalt meeldejätmisvääriliseks on pidanud.
Siinkohal ongi hea võõra töö vilja kerge vaevaga esile tuua ja huvitavamaid seiku lausa välja kirjutada.
Seda, et meil on hümn soomlastega kahasse, teame kõik. Aga et viisimeister Pacius seda algul sugugi hümniks ei kirjutanud, pigem buršide rõõmulauluks, pealegi vaieldava plagiaadina, ei ole ju eriti tuntud fakt. Arjakas toob hümni ühe eeskujuviisidest ka noodikirjas ära. Võta või jäta – kumb on Saksa joomalaul, kumb Eesti hümn?
Sõnadega saab tegelikult sama palju nalja. Ega too Voldemar Jannseni konarlik ja vist mitte väga kaua aega võtnud töö ju teab mis täht Eesti luuletaevas ei ole. Asi läheb aga veel kummalisemaks, kui seegi “originaal” osutub vaieldavaks ning on oma sõnaseadmises kahtlaselt sarnane tolleagse Reigi pastori Rinne “Hioma” nimelise luuletusega.
Autor annab selles vaidluses õiguse küll Jannsenile ja oma raamatus pastorihärra varianti ära ei too. Mis ei takista mul seda siiski teha. Tõsi, abiks võttes ühe teise raamatu.
Oh Hiiomaa, sa merre saar
kui armas olled sa
et mingo südda otsima,
kas pohja pole ehk lõuna ka
Se keige armsam olled sa!
Mo kallis isamaa.
Tuleb nagu tuttav ette, aga jäägu see provokatsioon. Pealegi, nagu raamatus kirjas, tõlkis Jannseni tütar Lydia 1867. aastal ilmunud soomekeelse hümni teksti isa tarvis sõna-sõnalt saksa keelde ning pealegi piirduti tolleaegsetes isamaalauludes suuresti üldlevinud väljendustega.
Eesti hümn ilma Eestita
Arjakase raamatust tuleb muu hulgas välja ka see, miks meie armsa Eesti hümni sõnades kordagi sõna “Eesti” pole. Aga igaüks, kes väljaande 36. leheküljeni jõuab, saab sellest ka ise sotti. Mida rohkem raamatut loed, seda enam groteske ja kurioosumeid sealt koorub.
Autor on Eesti hümni kõrval andnud üsna põhjaliku ülevaate ka teistest “vennaslauludest” ja pea igaühel neist on mingi üllatus või anakronism küljes.
Saan kinnitust, et tihtipeale õõnsakesed ja paatosest pakatavad riigitruud meloodiad muutuvad huvitavaks just siis, kui nende sündimise, keelamis- ja käskimislugudest teada saad. Ja neid on Arjakase raamatus kuhjaga.
Esitan riburada siin mõned, mis lihtsalt meelde jäid. Hulga rohkem jäi neid raamatusse, kust usin lugeja nad ise üles leida võib.
Seega moodustan omaalgatusliku rubriigi “Kas teate, et...” – Küllo Arjakase raamatu “Eesti hümn” põhjal, ilma autori teadmata.
- Rahvushümnina on meie hümn vanem kui meie rahvuslipp.
- Meie hümni ingliskeelseid tõlkeid on koguni kolm, kõik kenasti ka raamatus ära toodud.
- Belglastel on oma hümnil isegi mälestussammas.
- Kasahhi hümni üks autoreid on muu hulgas ei keegi muu kui nende president Nursultan Nazarbajev.
- Meie hümni viisi ei tohi popurriides kasutada.
- Šveitsi riigihümn on viies keeles, neli riigikeelt pluss ladina.
- Kreeka hümnil on 158 salmi.
- Jaapani hümn kestab vaid paarkümmend sekundit.
- Miskipärast ei olnud Eesti hümni 1928. aasta IX üldlaulupeo kavas. Miks, seda ei tea isegi Küllo Arjakas.
- Sõjaajal okupeeritud Eestile mõeldud Leningradi raadiosaates lasti ka meie hümni, tõsi, kaht esimest salmi; kolmandat – Su üle Jumal valvaku – peeti juba rahvavaenulikuks. Eesti üle valvas siis juba keegi teine...
- Leedu hümn püsis Nõukogude korra tingimustes vastu 1950. aastani, ligi viis aastat meie omast kauem.
- Maalikunstnik Olav Maran on hümni kolmanda salmi samuti kahtluse alla pannud. Et kas Jumal ikka peab rohkelt õnnistama seda, mida kallis isamaa iial ette võtab.
- Mõni aeg tagasi tuli meie lipp Hermannist päeva lõpul alla rahvaliku viisiga “Mu isamaa armas”, see muide oli ja on siiani Mikroneesia hümn.
- Jaan Kaplinskile ei meeldinud ka Jannseni sõnakonarused. Luuletajana pakkus ta välja muganduse:
Mu isamaa mu õnn ja rõõm,
mu vanemate maa,
Ei sinust kaunimat küll eal,
või leida laia ilma peal.
Ei armsamat kui oled sa,
mu kallis isamaa.
...Jannsen jäi peale.
- Berliini olümpiamängude ajal lasti prantslastest võidumeestele kogemata Eesti hümni. Musjööd kuulasid viisakalt ära.
- Johannes Semperi kirjutatud ja Eesti NSV hümniks saanud sõnad algasid esiotsa nii: “Jää püsti igavesti, Eesti rahvas...”
- Ja lõpetuseks – rahustus spordisõpradele –, te kuulete Londoni olümpiamängudel Eesti hümni igal juhul. Mitte et just keegi meie atleetidest kullatud peaks saama, lihtsalt uue korralduse järgi marsib iga maa võistkond staadionile oma hümni saatel.
RAAMAT
Küllo Arjakas.
Eesti hümn.
160 lk.
Menu Kirjastus.
