|
Üks mu juuri viib indiaanlaseks olemise juurde. Mõneti on ootamatu, kuidas mina, ühe vanaisa poolt Urtja küla talupoeg ja teise vanaisa poolt Kiviõli kaevanduse tööline, küll väikestviisi ka punanahk olen, aga vähemalt XVII Viljandi pärimusmuusika festivalil see nii oli.
Tomahoogiga vanaisa. Sepavasaraga vanaisa
Õieti algas see kõik juba siis, kui ma lapsepõlves indiaaniraamatuid neelasin. Muidugi igasuguse kriitikameeleta, nagu seda võib ainult laps. Aga teistpidi ongi hea teha kedagi ühekülgselt ja üdini üllaks, ausaks, vapraks. Ning ka kannatajaks.
Nii kannatajaks, et ma uskusin: viimane vapper indiaanlane on vähemalt USAs lõplikult välja surnud ja reservaadi kojamehe luud on tema uhked kotkasuled prügikasti pühkinud.
Õnneks pole siiski päris nii. Sest Viljandis kohtasin ma Lendavat Kotkast, meest kotkasulgedega. Indiaanlast nimega Ba’ag Da hõimust nimega Tohono O’odham.
Kelle jalad kõndides laulavad
Kartsin kõvasti, et ta pole päris. Küsida küll ei julgenud. Kuidas ma oleksin läinud eaka mehe juurde ja pärinud, et sorry, ega te juhtumisi lihtsalt mõne folkloorirühma liige pole? Et kas teil tomahook ja paar skalpi ikka on reisikohvris?
Teiselt poolt oleks Lendav Kotkas võinud ju ka vastu küsida: “Aga kas sina ikka oled päris eestlane? Kus on su pastlad ja takune särk? Kas su vanaisa ikka langes Madisepäeva lahingus?”
Seega jäi meil mõlemal uskuda, et oleme need päris, need juurtega. Igatahes oli Lendavas Kotkas juurtega mehe väge ja väärikust.
Mitte seda väärikust, millega tomahook haarata ja huilates mitusada aastat tagasi kaotatud vabaduse eest lahingusse tormata. Pigem eaka mehe väärikust, kes näeb kaduvikku, aga pole sellega lõpuni leppinud.
Veel oli Lendavas Kotkas väsimust. Ta tuli, jutustas, laulis ja tantsis oma lugu, oma rahva lugu. Aga tema kehakeel kõneles sellest, et võib-olla on ta viimane mohikaanlane.
Et pärast teda tulevad hoopis teistsugused põlved, kelle jaoks trummipõrin pole mineviku uksele koputamine, vaid lihtsalt muusika.
Lenda, lenda, Lenna!
Igatahes ei õhkunud ka Lendava Kotka tantsivast tütrest Libliknaisest veendumust, et tema jaoks on indiaanlaseks olemine ainus ja õige lahendus. Ta polnud päris see Sitopanaki, kelle kohta raamatus “Suure Karu pojad” öeldi, et “tema jalad kõndides laulavad”.
Pigem näis Libliknaise madalas lennus vaikset kuuletumist isa tahtele. Isa tahtele olla niisugune, nagu oli tema isa ja kõik need lugematud isad sealt edasi. Õieti küll tagasi.
Tegelikult polnud XVII Viljandi pärimusmuusika festival mingi nostalgia- ega nutupidu. Pigem rõõmu- ja rekordipidu.
Otsekui allakäiva majanduse kiusamiseks tuli Viljandisse 23 000 raha maksnud pealtvaatajat. Kõigele lisaks põrutati veel ka ühe kontserdi kõigi aegade publikurekord: Zetode, Lenna Kuurmaa ja ansambli Tsibihärblaseq laupäevane esinemine tõi Kirsimäele ligi 7000 inimest.
Muidugi võib siinkohal osa sellest rekordist kanda selle Lenna Kuurmaa arvele, keda me teame Ninja-tüdrukuna. Kui see nii oligi, oli ju tegelikult väga hästi. Sest folgisild on niiviisi veelgi laiem.
