Mees, kes andis oma elu rauale – pühendusega raamat
Muide, sepatöö õpetus, mida Heinz Müller 1990ndail andma hakkas, algas kunstiakadeemias juba 1924. aastal.
Kui Müller ise 1960. aastatel sepakunstiga alustas, oli eriala meil madalseisus ja arvati, et kõik rauatööd saab tehtud keevitamisega.
Koos Ülo Sepa ja Tõnu Lauguga aga hakkasid need mehed seda Eestile nii traditsioonilist kui ka iseolemist määratlevat ala uutesse kõrgustesse arendama. Palju teoseid on sepistatud Tallinna vanalinna, aga ka mujale Eestis.
Vanasti sepakunsti kui niisugust ei olnud, linna- või külasepp valmistas ja kujundas majapidamiseks ja tootmiseks vajalikud esemed ise; kui aga ehituskunst peenemaks muutus, integreerisid sepiseid oma töödesse arhitektid, kes need ise ka kujundasid. Sepp, see ajalooliselt müstiline isik, taandati teostajaks.
Ometigi oli algselt igas linnas või külas kiriku ja kõrtsi kõrval kolmas tähtis maja sepapaja, kus meister ka hambaid välja tõmbas ning rautas isegi põrguvürsti.
Sepaõpetus kõrghariduse tasemel oli mõnikord seotud ka draamadega, sest kunstikoolis kaaluti selle kui kunstiala kaotamist.
Olen ise ka osalenud kunstiakadeemia õppenõukogus aruteludel, et see väikest hulka üliõpilasi hõlmav valdkond kui ebaökonoomne likvideerida, ent kahe isiku, Kadri Mälgu ja Heinz Mülleri radikaalne vastuseis sellele päästis eriala.
Kui vaatame raamatut “Rauast”, näeme, et peale on kasvanud terve plejaad noori seppi, ka naisi, ning eriala kaotamine kõrgemal tasemel, kus rauatagumise kõrval õpitakse ka loovust, oleks meie kultuurile olnud hukatuslik.
Eesti sepakunst on meie iseolemise jõuline väljendus ning just kunstiakadeemia katsetustes on kasutusele võetud hoopis uued tehnoloogiad, materjalid ja vormikeel – seega pole sepakunst jäänud pelgalt etnograafiliseks alaks.
Pealegi töötavad meil ju ka lihtsad sepad, kes nagu ennemuiste taovad igapäevaseks tarbimiseks sobivaid esemeid.
Raamatu suur väärtus on see, et ei käsitle ainult Mülleri ja tema silmapaistvaima õpilase Heigo Jelle töid, kes nüüd ka ise akadeemias õpetab, vaid kogu seppade plejaadi, kellest osa on veel verinoored.
Seega on teos tulevikkuvaatav ning kindlasti inspireeriv uutele tellijatele ja ka noortele, kes endale elukutset valivad.
Raamatu kujundus on suurejooneline, fotod head ja tekstid kannavad asjalikku, aga ka emotsionaalset teavet; kõik Kadri Mälgu siiani koostatud üllitised on olnud tähelepanuväärsed ning esteetiliselt köitvad.
Heinz Mülleriga puutusin minagi tihedalt kokku ajal, mil me mõlemad töötasime Pika jala ateljeedes – just siis tutvusin selle karismaatilise ja jõulise mehega, kes ka nõukogude ajal ei lasknud endale pähe istuda.
Sest osa töid tuli sellal lollide poliitikutega vaieldes lihtsalt läbi suruda. Müller ise on öelnud, et ta andis oma elu rauale – ja see on õige!
RAAMAT
“Rauast.
On Iron”.
Koostanud ja toimetanud Kadri Mälk.
Kujundanud Jaanus Samma.
Tallinn 2013.
