Maalehe eelkäija kirjeldas saja aasta eest Internetti ning mobiiltelefone

Juba ajakirja põgusal sirvimisel saab aimu toimetaja laiast huvideringist: aiandus- ja põllundusküsimuste käsitlemise kõrval trükkis žurnaal ka pikki lugusid filosoofia, teoloogia, bioloogia (sh darvinismi) ja ajaloo teemadel.

Üks valdkondi, mis Spuhl-Rotalia ergast vaimu kahtlemata huvitas, oli futuroloogia. Mida toob endaga kaasa XX sajand, mis juba oma esimesel kümnendil üllatas maailma põrutava tehnoloogilise arenguga?

Nagu nüüd veenduda võime, ulatus ajakirja pilk nii mõneski asjas kiikama tänasessegi päeva.

Telefon vestitaskus

1910. aasta 9. ja 10. numbris avaldas Spuhl-Rotalia tõlgituna kirjutise “Traadita ajajärgu imed”, mille autoriks oli Ameerika ajakirjanik Robert Sloss. See essee on ingliskeelses maailmas tänapäevalgi laialt tuntud, kuna Sloss ennustas hämmastava täpsusega ette mobiiltelefonide ja arvutite pruukimist aastal 2010.

“Niipea, kui asjatundjate ootused traadita-jõu vallas täide on läinud, võib inimene enesele taskutelefoni saada, mille abil ta ennast, kellega tahte, võib ühendada, ükskõik, kus kohal ta viibib, kas mere pääl ehk mägedes, kas kodu toas ehk edasitormavas raudteerongis, kas sõitval laevalael ehk kõrges õhu sees heljuval lennumasinal, või koguni mere sügavuses ujuval veealusel paadil,” kirjutas Sloss.

“Igal pool võib ta teistega ühenduses olla, nendega rääkida ja neile enesest teateid anda. Sääl juures võib ta neid, kui soovib, ka näha, ükskõik kui ta ka tuhat jalga sügaval maa all ehk okeani põhjas oleks – teised võivad tema ja tema teiste kõigevähemaid liigutusi näha,” jätkas Sloss.

Tema ettekujutuse kohaselt kannavad tuleviku (s.t tänapäeva) inimesed oma vestitaskus väikesi raadiovastuvõtjaid, mille häälestusskaalal saab valida just selle inimese numbri, kellega rääkida soovitakse.

Seevastu saatjaid polnud Slossi ettekujutuse kohaselt tarvis kaasas tassida: saatjaid, mille abil oma häält edastada, leiduvat tulevikus “igal uulitsal, igas hoburaudtee vagunis, igal laeval, igas õhulaevas ja igas raudteerongis”, nagu kirjutas Sloss.

Ühest küljest näib, et Slossi fantaasia on siinkohal mööda pannud (õigupoolest liiga tagasihoidlikuks jäänud), sest tegelikkuses sisaldavad mobiiltelefonid ju nii saatjat kui vastuvõtjat; kui aga saatjate all silmas pidada mobiilside tugijaamu, mida suurtes linnades tõepoolest leidub “igal uulitsal”, siis on visionääri tulevikunägemus ikkagi täide läinud.

“Et ilmaaegse ruumiraiskamise eest hoida, saab kaasaskantav “vastuvõtja” ehk retsiver kõigi ta kunstliku kokkuseadega päris väikemehanika imetöö olema,” jätkas Sloss, otsekui oleks ta mõnd tikutopsisuurust Nokiat tõepoolest oma vaimusilma ees hõljumas näinud.

Internet tsaaririigis

Sloss mõistis juba 1910. aastal, et mobiilside võimalused ei piirdu ainult telefonikõnede edastamisega. Ta ennustas ette ei rohkemat ega vähemat kui mobiilset Internetti ühes kogu selle informatsioonilise tohuvabohuga.

Alljärgnevas lõigus on näiteks iPadi täpne kirjeldus: “Tööle minnes ehk töölt tulles ei ole tal (s.t tulevikuinimesel, s.t meil – toim) enam vaja silmi trükitud ajalehe lugemisega väsitada, vaid ta võib ennast, ükspuhas kus ta on, kas maaaluses tunnelis, hoburaudteel ehk omnibuse pääl, või kas uulitsal kõndides, “rääkiva ajalehega” ühendada ja sel teel kõik päevauudised, politika sündmused ja rahakursid teada saada,” kirjutas Sloss.

“Ja kui tale sellest veel küllalt ei ole, vaid ta misgit paremat ja kõrgemat igatseb, siis võib ta ennast iga teatri, kiriku, kõne- ja kontserdisaaliga ühendada ja etendustest, jutlustest, kõnedest ning sinfoniakontsertidest osavõtta. Isegi terve ilma kunstilõbud on tale saadaval, sest telharmonia keskjaam võib teda niisama, nagu oma linnaga, ka Pariisi, Wieni, Londoni, Berlini ja Peterburiga ühendada,” ennustas Sloss.

Helge tulevik

Slossi kohaselt muudab uus tehnoloogia võimatuks pangapettused (käekirjanäidised on ju üle maailma edastatavad) ning kurjategijatel ei õnnestu enam võimude eest pageda (fotodega varustatud tagaotsimiskuulutused saadetakse raadio teel igale laevale, rongile ja õhulaevale).

“Ühisuste direktorid võivad üsna rahulikult omavahelise koosoleku ärapidada, kui üks neist Himalaja harjal, teine Sahara oasil, kolmas kusgil suvitamisekohal ja neljas õhulaeva reisul on.

Nad võivad endid näha, isekeskis kõnelda, aktisid vastamisi vahetada ja neile allakirjutada, just nagu oleksivad nad kõik ühes kohas koos. Kusagil, kus inimene ka iganes oleks, ei ole ta üksi. Ta võib neid kõiki näha, keda ta tahab, võib igaühega mõtteid vahetada,” sõnastas Sloss sotsiaalmeedia põhiolemuse.

Parlamendivalimistel võib igaüks tulevikus hääletada ka “rabas, metsas, põllul ehk mere pääl” viibides, jätkas Sloss e-hääletuse lubadusega, mis on Eestis juba teoks saanud.

Ja Interneti-kommentaarid! Neidki nägi Sloss ette: “Riigivalitsejad võivad, kui tahavad, isiklikult rahva meeleolust tõetruu pildi saada, sest üksgi keiser ega president ei pruugi tulevikkus enam lipitsejate aruannete peale toetuda, vaid võib oma lossis istudes igast rahva koosolekust päältkuulajana osavõtta ja ennast igaühega ühendada, kellelt ta tõelikku otsust loodab saada.”

Peaaegu iga lõik Slossi artiklist rabab oma hämmastava prohvetlikkusega.

Nii näiteks kirjeldab ta meie mõistes veebiülekannete kasutamist kohtuprotsessidel, abikaasade võimalusi ka kauge maa tagant teineteisega suhelda ning sõjaväelastele avanevat perspektiivi hoida vastase tegevusel silm sõna otseses mõttes peal.

Globaalset tarbimisühiskonda nägi see müstiline essee samuti ette. “Inimene võib lihtsalt kodu toas istudes kõik kauplused läbikäia ja neis jaoskondades pikemalt peatada, kui midagi vaja on väljavalida ehk asju lähemalt vaadelda,” kirjeldas Sloss Interneti-poode.

Oma jutu illustreerimiseks tõi autor pildikese tulevikust, otse lõppevast aastast: “Juhtumine aastast 2010: kellegi multimiljonäri tütar Newjorkis, kes pruudiks on saanud, nutab meelt-äraheites omas riidessepanemise toas. Hirmus õnnetus on sündinud. Pruutkleit on rikutud; sellele on põleva paberossi otsaga auk sissepõletatud. Võimata on seesuguse pruutkleidiga lähemal laupäeval laulatusele minna. /---/ Vast ehk kodulinna rätsepa käest uus kleit tellida? Ei, selle pääle ei taha ta mõteldagi. Laulatuskleit peab Pariisist Paquini käest olema. /---/ “Aga armsam,” ütleb peigmees, “see on ju päris lihtne asi: meie laseme endid telautofoni läbi Paquiniga ühendada, otsime sulle uue pruutkleidi välja, anname mõõdu üles ja laseme kleidi traadita õhumotoriga seia saata.”.”

Toimetaja Jaan Spuhl-Rotalia

- Jaan Spuhl-Rotalia (1859–1916) sündis Ridalas, ajakirjanikuna kasutas ta Läänemaa ladinakeelsest nimest tuletatud pseudo-
nüümi.

- Spuhl oli suur aianduse entusiast: ta rajas Vormsile puukooli ja viljapuukatseaia ning teda peetakse seetõttu Eesti üheks esimeseks pomoloogiks.

- Spuhl-Rotalia sulest ilmusid raamatud “Kodumaa marjad”, “Kodumaa seened”, “Kodumaa kalad”, “Pomoloogia õperaamat” ja paljud teised harivad teosed.

- Aastail 1905–1906 ja 1910–1912 andis Spuhl-Rotalia välja ajakirja Majapidaja, mis oli ühtlasi esimene Haapsalus trükivalgust näinud eestikeelne perioodikaväljaanne.

Allikas: Maaleht ja Tartu ülikooli raamatukogu