|
Luule Komissarov jätab küll äkilise ja käreda inimese mulje, kuid tegelikult on väga mõistev ja südamlik naine.
Nii palju kui järves vett ja rosinaid kringli sees,
nii palju kui laulus tõtt, me õnne sul soovime.
Sest täna sul sünnipäev, nii tore ja rõõmus päev.
Ja naer olgu su silmis kui vikerkaar
ning elu kui filmis – hip, hip hurraa!
Nii lauldi vanas sünnipäevalaulus, mis pärit ühest omaaegse Noorsooteatri lavastusest. Aga selle lauluga sai omal ajal ka teatrimaja sünnipäevalapsi tervitatud.
Üsna paslik oleks sellega ka peatset sünnipäevalast, endist kolleegi Luule Komissarovit tervitada.
Ikkagi 25 aastat sai koos tolles teatris ametileiba söödud ja vähemalt sama arv etendusi laval maha mängitud.
Aga võta näpust. Igasugust juubeldamist üldse mitte salliv Lull (nagu kõik tuttavad teda kutsuvad) oskas end pidupäevaks kaugele soojale maale ära peita. Eks tuleb siis toimetada tagaselja.
Alustan ühe kohmaka naljaga, mida Lulli kuuldes tegin, kui teatrisse tööle läksin. Tema oli selleks ajaks juba kümme aastat näitleja olnud, endale tuntust kogunud ja paar korda perekonnanimegi vahetanud.
Nii ma siis ütlesingi, et Noorsooteatri kolm kõige ilusamat naist on Luule Laanet, Luule Paljasmaa ja Luule Komissarov. Ja mis kõige toredam, ta sai kenasti naljast aru ja itsitas vastu, et äkki ongi nii…
Ja et praegu on paras võimalus vanu aegu meelde tuletada, ärgitasin seda tegema veel päris mitu inimest. Neist igaühel oli Lulli kohta ütlemist.
JÜRI AARMA
Arvo Raimo
kolleeg Viljandi teatrist Ugala
No mis ma nii järsku nüüd Lullist öelda oskangi. Eks ma olen nüüd temaga juba üle 15 aasta siin igasugu tükke teinud… Jumal hoidku, mõtlen ikka teatritükke… Tegelikult käime kahekesi esinemas ka, estraadi tegemas. Lulliga hea lihtne käia, teda ju tuntakse “Õnne” Laine rolli pärast ja igal pool oodatakse teda juba ette…
Tekstid jäävad talle imeruttu pähe ja praktikat küll ja küll.
Mis ma talle soovin? Eks ikka sitkust ja jõudu, tervist muidugi ka, ta vahel ägiseb siin oma põlvede pärast, eriti kui ilmamuutust on oodata…Palju, palju õnne!
Kaja Komissarov
Luule tütar
Ega oma emast nii kerge rääkida polegi… Tema on kõige paremas mõttes üks “kanaema”. Kõigepealt peab kõik minema nii, nagu tema tahab, aga kui aega anda, lepib niikuinii ka kõige muuga… Temast paremat ei ole ma küll iial tahta osanud. Olin lapsepõlves ujujana pidevalt igasugu laagrites ja võistlustel, aga pidev side oli meie vahel kogu aeg.
Püüdsin teda ujuma õpetada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ütles, et ma ei oska õpetada. Ega see ei tähenda, et ta vett kardab. Seal Viljandis käib ta igal hommikul vees, juba varakevadest saadik, niipea, kui jää enam ei kraabi.
Oma sünnipäevadest ei taha ta kohe midagi teada. Ta ei salli suurt tähelepanu ja eriti ei meeldi talle kõiksugu austamis- ja tuluõhtud.
Lapsena sai emaga ikka väga palju teatris kaasas käidud. Keeldusin pühapäeva hommikuti kategooriliselt koju jäämast. “Tom Sawyerit” olen vaadanud vist üle viiekümne korra. Ema mängis seal tädi Pollyt. Tal pidi olema vits seeliku küljes. Seda vitsa käisin ma alati enne etendust üle kontrollimas, et kas ikka on… See oli minu rituaal.
Praegu õpetan ise Rocca al Mare koolis lastele kooliteatri tegemist, nii et see tuntud käbide ja kännu jutt on vist õige…
Teet Kallas
kirjanik, “Õnne 13” stsenarist
Minu kirjutada on seda lugu 17 aastat. Aga Luule oli seal ju enne juba paigas. Ise on ta oma Laine kohta öelnud, et tema küll teist nii lolli eite ei tea. Ütleks, et pole ta nii loll ühti. Mina tean siin Eestis päris mitut Laine moodi tüüpi. Hingan alati kergendatult, kui ma Lainet kirjutama hakkan. Tead, miks? Laine hakkab ise rääkima, see tähendab – rääkima hakkab Luule. Ma ei pea ise midagi välja mõtlema, ausõna. See tüüp istub mul kuklas ja ütleb sõnad ette. Ega niisugust asja tihti ei juhtu.
Marje Metsur
endine kolleeg ja sõbranna
Kui mult küsitakse, kaua ma Lulli tunnen, siis ütlen ikka, et umbes 1905. aastast. Selles mõttes, et ikka väga kaua. Tegelikult küll alles 1961. aastast. Saime tuttavaks teatrikooli sisseastumiseksamitel, seal Toompea tagatoas. Kaks maaplikat, üks Lihulast, teine Võrust.
Valmistasime koos etüüde ette, kusjuures ega me hästi ei teadnudki, mis asi see etüüd on. Sai elatud ühes ühiselamus, kümnekesi toas, igaühel oma kapike ja raudvoodi. Voodidki olid kõrvuti.
Lull on üks andekas ja elurõõmus inimene. Selliseid võiks rohkem olla. Olime mõlemad parajad “naerukajakad”, s.t kui laval naer peale tuli, siis pidama ei saand, kas või püksid märjaks... Mind võeti kord selle eest isegi kaheks nädalaks rollilt maha…
Ega see elu ju Lulli väga hellitanud pole, aga ta on kõigega vapralt hakkama saanud.
Pikka iga soovin talle. Ainuüksi juba sellepärast, et ta võib igasugu lavadel veel palju korda saata.
Eero Spriit
endine kolleeg ja lavastaja
Lull on hästi naiselik natuur. Mitte ratio, vaid emotio. Iga lavastuse ees on tal tegelikult hirm, nagu esimese kursuse üliõpilasel, kes veel midagi ei oska. Ta tunnistab seda ise ka. Aga iga kord jõuab ta oma eesmärgini. Eks teda ole vastavalt pärjatud ka, aga kindlasti mitte sellepärast, et ta peanäitejuhi naine oli.
Üle Eesti on ta muidugi kuulsaks saanud Lainena. Seda aastakümnete pikkust rolli tehes on ta humoorikalt eneselähedane olnud, omaenda iseloomujooni üle võimendanud. Tänu sellele ta nii vahenditu ja soe ongi.
Ah et tal on sünnipäev? Ega Lull ei saagi kunagi vanaks. Näitlejad, kes on mänginud ennast teatriajalukku, need jäävadki elama. Aga palju õnne ikka!
Lauri Nebel
endine kolleeg
“Lull on äge!”
