Kukkuja Kukumägi tõusis taas

Arvo Kukumägi on kahtlemata imemees. Mõnikord öeldakse, et elukunstnik.

Jah, see on tõesti kunst – elada niiviisi ja ikka veel elada. Kukkuda, nii et veri ninast väljas ja siis end taas üles ajada. Valge särk selga tõmmata – tähtis on hea välja näha! – ning rinnaesine määrimata jätta.

Täpsemalt öeldes: kehastada elumängus iseennast ja ühtlasi ka seda püüdmatut, mispärast me üldse kannatame ning mille leevendamiseks viina võtame.

“Praegu ma ei võta!” ütleb mees pärast esietendust.

Tema häälest kostub väsimust. Aga mitte tüdimust.

“Ma ei ole veel toibunud, olin üle pika aja taas laval,” lausub ta.

Närv oli sees. Kõik ei tulnud välja päris nii, nagu oleks soovinud. “See tuleb siis, kui on juba vähemalt viis korda mängitud,” sõnab ta.

Elame-näeme, öeldakse selle kohta. Kes vaatama tahab minna – maikuus on välja kuulutatud mitu võimalust.

Piretit ei vahetaks mitte kellegi vastu

Tükk “Kaheksa varbaga kuningas” sündis mõttest lavani mitu aastat. Kukumäel tuli niisugune mõte, Andrus Kivirähk kirjutas, Kukumägi tegi teatri (ja hakkas direktoriks), kutsus Kalju Orro näitejuhiks ning Piret Kalda mängima.

“Piretit ei vahetaks ma kellegi vastu,” tunnistab teatriomanik esietenduse järgsel hommikul. Mõtleb siis veidi järele, naerab oma kähedal häälel ja lausub: “Ka noore Nastassja Kinski vastu mitte.”

Veel tänab ta näitejuht Kalju Orrot. Teeb Orro suunas kummarduse. Ning tõdeb, et teatris tuleb teha palju musta ja ränkrasket tööd.

Seejärel tänab ta sõpru, kes teda läbi elu toetanud. Talle isegi põhjendamatult palju andeks andnud.

Kinnitus: suur osa esietenduse publikust koosnes ju peategelase tuttavatest.

Lõpuks tänab Kukumägi kõiki, kes teda on toetanud. Ei, mitte rahaliselt. Hingeliselt. “Ka see tükk pole tehtud raha pärast, vaid hingele,” kinnitab ta. “Ning kui see kellegi hinge puudutab, olen kõige õnnelikum inimene maailmas.”

Aga teatrikriitikud?

“Mõne traktoristi ametit pidava tuttava arvamust pean isegi tähtsamaks kui teatrikriitiku oma,” lausub teatridirektorist näitleja.

Publik ikka tuleb?

“Olen kõvasti reklaami teinud,” kinnitab eraettevõtjast näitleja. “Aga põhimõtteliselt on see asi nagu kalapüük – kas näkkab või mitte.”

Uhkustamist ei tule surmani

Teater, on see kukkumine kinost?

“Üks pole üleval ja teine all,” lausub näitleja.

Aga oli see tükk mingi uhkuseasi, teatavas mõttes kelkimine, et vaata, millega mina nüüd hakkama sain?

“Ei, kulla inimesed, ei ole minus mingit uhkust ega kõrkust olnud ega saa surmani olema,” vastab Kukumägi. “Kui ma tõepoolest midagi tõestada tahan, siis eelkõige iseendale, seda, et ma veel millekski võimeline olen.”

Siinkohal teeb mees teatrijutule lõpu. Ta räägib hoopis sellest, kuidas mullu oli plaanis minna Pariisi jooksumaratonile end tõestama. Aga tuli borrelioos ja asi jäi katki.

Kuid hea mõte pole ometi katki jäänud.

“Võib-olla lähen nüüd New Yorgi maratonile,” nendib Kukumägi mõtlikult.

Muidugi võib ka maratoni joostes kukkuda. Kuigi see mees ilmselt tõuseb ja jookseb kõige kiuste edasi. Lõpuni.

Samas on põhjendamatu rääkida Arvo Kukumäest vaid kui mehest, kes võib valusalt kukkuda. Mõnes mõttes võib ta olla – praegu on ju kevadine aeg – pigem nagu kukulind ehk kägu, kes maailmale oma sõnumit kuulutab.

Milline sõnum on Kukumäel kukkuda?

“Mul on unistus, et 124 miljonit kukub mulle sularahas magamistuppa. Ma ehitan selle eest teatri.”

Esialgu tuleb läbi ajada Rahvusraamatukogu mitte kõige parema akustikaga konverentsisaaliga.

“Kaheksa varbaga kuningas”

- Autor Andrus Kivirähk.

- Näitejuht Kalju Orro.

- Mängivad Arvo Kukumägi, Piret Kalda.

- Elukunstnik Valdeku unistuseks on mängida kuningas Leari. Paraku näib, et kaks amputeeritud varvast ning liiga kirevalt elatud elu tõmbavad sellele plaanile kriipsu peale.

- Kuid Valdek ei vannu alla ning nii saab teatrilavaks haiglakoridor ja partneriks lihtne sanitar, kelle täita on kõik ülejäänud rollid peale kuninga.

- Miks ka mitte, Leari võib tegelikult mängida kõikjal. On öö, on teater ja on inimesed, kes on suuremad kui nende saatus.

- Teater Kukun Ikka.

- Mängupaik: Rahvusraamatukogu konverentsikeskuse suur saal.