|
Enamiku põhjakorealaste jaoks on see endiselt olevik, pealegi halva unenäoga sarnanev. Kujutlen, kuidas Lääne inimesed seda filmi vaadates ohhetavad ja ahhetavad ega taha oma silmi ja kõrvu uskuda. Ja ehk ütlevad koguni: “Ega see asi saa nüüd nii hull ka olla!”
Mitte ainult põhjakorealaste, vaid ka meie lugu
Meie aga, meie esivanemad – vanavana- ja vanaemad-vanaisad – elasid samuti äärmisel totrusel baseeruvat kurjust läbi nüüd juba pisut enam kui kuuskümmend aastat tagasi. Koonduslaagrid, tapmised, piinamised, inimõiguste kõige ropumad jalge alla tallamised moodustasid järjekordse etapi eesti rahva kannatusterohkest ajaloost.
Tõde jõudis tsiviliseeritud kõrvadesse alles nelikümmend aastat hiljem.
Siinkohal tuleks taas hea sõnaga meenutada Mart Laari ja tema muinsuskaitsjaist jüngreid, kes omal ajal tegid ära suure ja hindamatu väärtusega töö juba ohtlikult kaduvate mälestuste jõulisel ülestähendamisel.
Aga põhjakorealaste juttudes meile suurt uut leida polnud. Eks ole nende pool- või täisjumala staatusesse tõstetud Kimid järginud oma põrgu ülesehitamisel vanu häid stalinlikke mudeleid, õieti on nad ses asjas vähestena maailmas säilitanud vankumatu järjepidevuse.
Nõnda et see jubedus võib säilida veel aastaid, võib-olla aastakümneid. Kõik oleneb sellest, kuivõrd sügavale inimeste olemusse ja ajudesse üüratu rumalus on tambitud.
Meie kogemuse põhjal otsustades pole selle propaganda riismetest lahti saamine paljude, üllatavalt paljude jaoks sugugi nii lihtne. Inimesed usuvad omaaegse propaganda mõjul tänaseni, näiteks et metsavennad olid bandiidid, kes kohtlesid julmalt kõiki, kes ette sattusid, säästmata seejuures naisi ja lapsi.
Korealased on stalinliku süsteemi säilitamisel igatahes jõudmas ajaliselt uue maailmarekordini, mis näitab, kui põhjalikku tööd selle juurutamisel on tehtud.
Ei ole sellele eriti lammutavalt mõjunud ka naabruses elavate rahvuskaaslaste õitsev elujärg.
Põhjariik on lõunaosa eest kaitseks lihtsalt sedavõrd hästi ära “pakitud”, et hea kui stalinlik-kimlikud suguvennad üldse nende olemasolustki teadlikud on.
Ja maailm, nagu näitavad varasemadki kogemused, ei suuda kurjuses vaevlevate põhjakorealaste heaks suurt midagi ette võtta. Eriti kui Kimide režiime endiselt, olgugi et pisut varjatumalt, toetab kõikide kurjuseriikide eestkostja, postsovetlik Venemaa.
Polnud sugugi mahavisatud tunnike
Ning muidugi ka samasse seltskonda ikka veel kuuluv Hiina, kes on suutnud oma territooriumil luua vabaturumajanduse ning stalinismi veidra, ent vastupidava hübriidi.
Kui neile lisada veel Chavezi Venezuela ning veel mõned Aasia riigid, võib mure ja kahetsusega nentida, et kommunistlik vähkkasvaja pole maailmaorganismist veel kusagile kadunud, mitmete operatsioonide tulemusena on ta pidanud end tagasi tõmbama, ent ootab endiselt sobivat silmapilku uueks ja jõuliseks laialisirutumiseks.
Seda kõigepealt too esmaspäevaõhtune dokfilm “Kimjongilia – Kim Jong-ili lill” kannatavatest põhjakorealastest meile meenutama pidi. Kui nõnda, siis polnudki too tunnike teleri ees mingi mahavisatud aeg.
