Kahe aastaga omatehtud rahvarõivad selga
Läinud laupäeval oli Tartus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas koolikell rahvarõivakooli 43 õppurile, kes kahe aasta jooksul tahavad selgeks saada rahvariiete valmistamise keerukad oskused, et siis lõputööna väärikalt ka enda tehtud rahvarõivakostüümi esitleda.
“See on küll juba neljas lend, kes nüüd Tartus alustab, aga ikkagi ei saa me kõiki soovijaid veel vastu võtta.
Seekord jäi ukse taha 18 huvilist, kes kõik panid end juba kirja järgmisele koolitusele, mis algab kahe aasta pärast,“ ütleb projektijuht Janne Vaabla, esimese lennu lõpetaja aastast 2007. Tema hääles on tunda ühtaegu rõõmu koolituse populaarsuse üle, teisalt aga ka kahjutunnet, et nii palju soovijaid tuli ooterežiimile jätta.
“Meil on ju palju tantsurühmi ja koore, seega on vaja ka tõelisi rahvarõivaasjatundjaid ja -valmistajaid,” põhjendab Vaabla, miks teda nende koolituste populaarsus tegelikult ei üllatagi.
Oma silm on kuningas
Jõgeva vallas elava Vaabla igapäevane leib tuleb lauale ka käsitööst ja õmblemisest, millest umbes kolmveerandi moodustab rahvarõivaste valmistamine kooridele ja rahvatantsurühmadele.
Tema tegi lõputööna rahvarõivad kõigepealt iseendale. Et aga Kutsekojalt rahvarõivavalmistaja kutsetunnistust saada, tuli end täiendada ja teha valmis kolm kostüümi – ka mehe ja poisi oma. Nii sai paar aastat hiljem tema endagi meespere endale Põhja-Tartumaa rahvariided.
“Nende valmistamine on tegelikult terve teadus ja samas on see väga põnev maailm. Kõike seda me pakume ka sel koolitusel.”
Tartus Eesti Rahva Muuseumis käiakse koos nädalavahetuseti kord kuus, õppurid saavad seal rikkalikust rahvarõivaste kogust väikest osa kohapeal oma silmaga ka näha, tutvuda originaalesemete ja arhiiviga.
See on tähtis, sest iga paikkonna rahvarõiva valmistamiseks peavad värvid ja nende proportsioonid õigesti paigas olema. Samuti et kostüümi eri osad – seelikud, särgid ja muu – ei oleks juhuslikult kokku sobitatud vaid just nii, nagu neid kuni XIX sajandi lõpul kanti.
Oskusi tuleb jagada
ERMi teaduri-kuraatori Reet Piiri sõnul on meie tantsurühmade puhul sageli näha, et rahvarõiva proportsioonid on valed, kostüümi eri osad ei sobitu. “Meie eesmärk on koolitada inimesi, kes oskaksid teha autentseid rahvariideid ja nende kandjaid ka juhendada võiksid.”
Ka Tallinnas rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuses tegutseb rahvarõivakool, mille osa õppusi toimub Eesti Rahva Muuseumis.
“Minu jaoks on kõige tähtsam see, et koolitusest saaks kasu ka paikkond, kus kursused lõpetanu elab,” märgib üks rahvarõivakooli käivitajaid Silvi Allimann. “Kindlasti ei tohiks meil valmis tehtud rõivas kappi seisma jääda.”
Allimanni kanda on õmblemisõpetuse osa, jooniste ja spetsiifiliste lõigete valmistamine. “Sellest kõigest saab õige rahvarõivas alguse, aga väga olulised on ka korralik kangas ja niit.”
Algajal on Allimanni sõnul korralikke materjale raske leida või eristada poes pakutava kauba seast.
Tartlanna Anu Isküll tunnistab, et temal on kodus üks Tartumaa rahvariiete komplekt olemas – poest siit-sealt kokku ostetud ja kombineeritud. “Aga ise tehtud oleks armsam,” põhjendab Isküll, miks ta rahvarõivakooli tuli. Tegelikult tuli ta koos pensionärist emaga.
Anu Isküllil on teinegi põhjus. “Mõte on selles, et ema teeb minule ja mina omakorda teen mehele kostüümi.”
Ta lisab, et tahtis juba kahe aasta eest eelmistele kursustele tulla, kuid siis olid kõik kohad täis.
Anu Isküll valis oma esimeseks tööks välja Tartu-Maarja riiete tegemise ja loodab, et järgmisele laulupeole saavad nad juba mehega mõlemad uhketes omavalmistatud rahvarõivastes minna.
Isküll tahab vaid oma pere ise valmistatud rahvarõivastesse panna, kuid suurem siht-
rühm, kellele koolitus mõeldud, on rahvarõivaste valmistajad, õpetajad, tantsu- ja koorikollektiivide liikmed.
Jõgevamaal Siimustis elav ja Jõgeval rätsepana töötav Riina Lastik lõpetas Tartu rahvarõivakooli eelmise lennu.
“Läksin seepärast, et kui minult rahvariideid telliti, ei osanud ma neid õigesti teha,” räägib Lastik, kes kõigepealt tegi rõivad valmis endale ja õepoeg Raiko Metsastele.
Ta meenutab, et õppimine ei olnud kerge. Õmblemine sai üsna kiiresti selgeks, kuid käsitöö pool – tikkimine ja tanupitsi tegemine – nõudis omajagu vaeva ning kannatust. Nüüd aga julgeb Riina juba ise teisi õpetada.
Maakond toetab huvilisi
Paarkümmend möödunud laupäeval Tartus õpinguid alustanutest ongi Jõgevamaalt ja nemad saavad rahvarõivakooli läbida PRIA toetuse abil – meetme “Aktiivne kogukond” maakondliku projektina.
“Meie maakonna inimeste seas oli suur huvi selle kooli vastu ja LEADER-meede toetas meid,” rõõmustab MTÜ Jõgevamaa Koostöökoja juhatuse liige Reet Alev, sest rahvarõiva valmistamise koolitusel Tartus käia on üsna kulukas.
PRIA toetus 14 036 eurot ehk 219 613 krooni hõlmab koolitusprogrammi juhendajate ja ERMi koguhoidjate töötasu, osaliselt materjalide soetamist ning ka osavõtjate transporti Jõgevalt Tartusse ja tagasi.
Pajusi vallavanemana töötav Alev peab rahvarõivaalast koolitust väga tähtsaks. Et edaspidi oleks üha vähem juhtumeid, kus Jõgevamaa tantsurühm esineb millegipärast hoopiski Muhu riietes.
“Seelikukangas tuleb tellida, aga õmblen ja tikin ise, käsitöö pole mulle võõras,” räägib Reet Alev, kes hakkab tegema endale Pilistvere kihelkonna rõivaid. Pilistverest on pärit Reeda isa.
