Jaan Kruusvall: 7. detsember 1940 – 3. aprill 2012

Kruusvall võinuks olla praegu õnnelik, sest seesama näidend sai Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Paraku jätkus talle võidurõõmu hetki napilt – preemiad said avalikuks märtsi keskel.

Ning kas oligi see vaikne kirjanik üldse suur rõõmustaja? Pigem oli ta südamevalutaja, Eesti rahva ja küla saatuse pärast muretsejate edetabeli tipp.

Võtkem või näidend “Pilvede värvid”, mille kohta on öeldud, et ainuüksi selle kirjutamisest piisanuks autoril legendiks saamiseks. Või siis novellid ja miniatuurid, mille kurbus lausa pigistab.

“Metsaradadel ei käi enam keegi. Need kasvavad vähehaaval kinni, kattuvad samblaga,” ütleb Kruusvall “Õhtuvalguses”. “Need võiks veel rääkida, mida näinud, kui oskaks. Kuid kes oleks kuulaja.”

Või siis lühinäidend “Kustutage kuuvalgus”.

Paigas, millest naine ja mees räägivad, ei ela enam keegi. Mitte keegi. Ainult võsa kasvab. “Võsa!” hüüatab Kruusvalli tegelane. See võsa ei jäta kirjanikku rahule kõikide tema viimaste aastate jooksul, kaasa arvatud “Tasandikkude
helinad”.

Võsa on selleski paigas kõrgeks kasvanud. Koduaknast ei näe enam kirikutki, ainult torn veel paistab. Ning kui kirikut näekski, siis kell ikkagi enam ei helise. Kellatorni trepp on ka pehkinud.

Ime et Kruusvalli süda sellise valutamise peale üldse vastu pidas. Või suutis ta kõike võtta kuidagi kõrgemalt, filosoofilisemalt?

“Inimese elu – väga lihtne,” mõtiskleb ju kirjanik. “Magab, tõuseb, sööb, saab sõimata, lüüa, alandatakse, teeb tööd, saab vahel kiita, ülendatakse ja ülistataksegi. Ja nii edasi... Kuni surm kriipsutab kõik läbi, nagu poleks mitte midagi kunagi olnudki.”

Jaan Kruusvall on olnud. Ta on mõelnud ja tundnud ka meie eest.

“Niiviisi ei leia kunagi rahu, põgened, põgened, väidad ise, et muudkui otsid,” kõneleb kirjanik, öeldes välja otsekui meie endi mõtteid. “Aga mida sa otsid, kui ise siin­samas oled.”