Ita Ever ja Arvo Kruusement meenutasid “Naine kütab sauna” tegemist ja tagamaid

1978. aastal valminud filmis “Naine kütab sauna” kehastab Ita Ever linnast pärit töölisnaist Anu Soldamit, kelle elu näidatakse filmis paari päeva jooksul, kui ta läheb ülemuste käsul maale välismaalaste jaoks sauna kütma.

Suur ja uhke saun leiti Arvo Kruusemendi sõnul Kuusalu vallast. “Saunapeod olid tollal väga moes,” märkis Kruusement.

Oma sõnul on tal selle filmiga seoses siiani hingel, et algul pidid välismaalastest saunakülalised olema ungarlased, kuid poliitilistel põhjustel ei sobinud see mitte.

“Öeldi, et las olla soomlased, üks ja sama soomeugri rahvas kõik, kuid need mehed polnud soomlaste moodigi,” rääkis Kruusement.

Lõpuks loeti ungarlastele stuudios peale prantsuse keel, kuid näiteks Tšehhis, kuhu film ka vaatamiseks läks, saadud Kruusemendi kinnitusel siiski kohe aru, et tegemist on ungarlastega.

“Aga mu süda vaevab siiani, et see film on olnud parem,” sõnas ta. “Filmis on aga väga head näitlejad ning eelkõige kannab selle välja peategelane.”

Ita Ever olnud Anu rolli koheselt Kruusemendi soov, kuid operaator Jüri Garšnek, kes armastanud filmidesse oma tuttavaid sokutada, kurtnud, et Everil on kõrge laup, mida on keeruline valgustada.

Everi tegelaskuju tuleb Kruusemendi kinnitusel väga hästi esile ka praegu, mil heli ja pilt on ajas tugevasti kannatada saanud.

Ita Ever ise tundis kahetsust, et mustvalges filmis ei ole näha tema tollal väga uhket punast ja tihedat juuksepahmakat.

“Kuidagi väga sileda näoga oli see tegelane seal filmis ka,” viskas näitleja nalja.

Vaatajad tundsid huvi, kuidas näitleja toona füüsilisele koormusele vastu pidas, kuna filmis tuleb ette ohtralt rühmamist hangedes ja tuisus jooksmist.

“Ei mäleta, et sellega oleks muret olnud, Ever oligi tollal väga hea metsajooksja,” lausus Ita Ever.

Filmis uluv tuisk sündis lennukimootorite abil ning olnud nahale väga valus.

Ainus koht, kus muidu pigem külma kui sooja eelistaval näitlejal filmis tõsiselt külm hakkas, olnud siis, kui filmiti stseeni, kus sauna uksed ei taha lahti tulla ning neid peab tükk aega kiskuma.

“Kuna millegipärast palju filmiti õhtul ja öösel, siis tuli näitlejad alati pärast ka koju viia. Kord oli mingi probleem bussiga ja mulle saadeti järele ralliauto. Tõmmati kahe rihmaga kinni ja — vhiiuh — see sõit läks ikka väga kiirelt,” meenutas Ita Ever.

“Naine kütab sauna” kõrvalt läks jutt sujuvalt edasi filmile “Karge meri”, kus Ita Everi kanda oli kaks rolli — kuraasikas Toora Jookus ja vana Lööne.

“Meile pandi ju tollal mööblilakki pähe,” meenutas Ita Ever Lööne grimmi tegemist. “Alustuseks valati mu näole liimi, millega meestele vuntse kleebitakse, sinna peale veel liimi ja siis kõik need muud asjad. Silmades olid läätsed, ma ei näinud praktiliselt midagi. Kui seda grimmi hakati maha võtma, siis tuli kuidagi saada sinna liimi vahele paar tilka toiduõli ja oodata — siis tuli kogu see nägu enam-vähem terves tükis maha.”

Ent need on asjad, mis käivad näitleja töö juurde.
“Näitleja töö nagu ka iga muu töö on raske,” tõdes Ita Ever. “Eriti see aeg, kus rolli alles otsitakse, kus on tagasilöögid ja tundub, et roll ei tule kätte. See on aeg, mil mitmed näitlejad kukuvad jooma, mõned muutuvad hajameelseks ega pane enam tähele, mis neil seljas või jalas on.”

Kui aga asi õnnestub, siis on piinad õigustatud. Suure ja mahuka rolliotsingu tundis Ita Ever ära ka ühes praegusajal kinodes jooksvas menukis, “Kuninga kõnes”.

“Colin Firth selles osas avaldas mulle muljet, sest seal oli see tehtud töö nii tuntav ja mahukas,” sõnas Ita Ever, tunnistades, et filmi lõpusteen liigutas teda pisarateni.

Küsimusele, kas mõni roll on veel tegemata, vastas Ita Ever, et on saanud nii palju esineda ja nii palju rolle, et ei tunne nagu oleks midagi veel tegemata ning meenutas ka oma näitlejatee algust, mil talle öeldi, et temast isegi võiks näitleja saada, kui tal vaid häält oleks…