Noored otsustavad abielluda kõiki esivanemate traditsioone, kombeid ning tavasid järgides ja korraldada vääriline, kolm ööpäeva kestev tõeline Kihnu pulmapidu.

Nagu Kihnus kombeks, toimub pidu suvel — tantsu, laulu ja värvika kihnu nalja saatel. Üllatusi jagub nii noorpaarile kui 300 pulmakülalisele. See on pidu, mida oodati 13 aastat…

Sama päeva õhtul kell 22 algab Aleksei Jankovski ja Aleksander Sokurovi (Venemaa/Kurdistan) film “Me vajame õnne”. Lugu sellest, kuidas pikk lumine mägitee viib Venemaa avarustelt Iraaki Kurdistani, kus elab venelanna Svetlana, kes juba varases nooruses leidis oma armastuse — kurdi mehe.

Hoolimata vanemate vastuseisust, lahkus Svetlana oma nõukogude kodumaalt ja läks õnne otsima uuel, temale täiesti tundmatul maal. Svetlanal tuli sisse elada teistsuguste uskumuste ja tavade maailma, kus inimelu väärtuski oli teine kui tema lapsepõlvemaal.

Naine maksis õnneotsingute eest väga kõrget hinda — ta kaotas peaaegu kõik oma lähedased. Elavad ju kurdid siiani olukorras, kus suur osa probleeme lahendatakse läbi surma. Filmile eelneb kommentaar.

Reedel, 8. juulil kell 22.10 jõuab eetrisse režissöör Andris Gauja (Läti) uskumatu, kuid tõestisündinud lugu väikeses maamajas Lätimaal Ventspilsi lähistel.

Noor mees Valdis istub vanglas ja tema õde Zanda kasvatab nende kaht ühist last. Kodune elu koos alkoholi ning igapäevase raha- ja toidupuudusega toob pidevalt kaasa arusaamatusi ja lausa vägivalda Zanda ning tema ema, kasuvenna ja naabrite vahel. Lapsed ootavad koju Valdist, kes on neile nii isaks kui onuks ja keda nende ema plaanib maha jätta. Kas väljapääsuks oleks põgenemine, õnne otsimine koos naabrimehega?

Laupäeval, 9. juulil kell 21.35 on kavas möödunud aastal Horvaatia ja Prantsuse ühistööna valminud “Naisteta küla”.

Režissöör Srdjan Sarenac (Serbia/Albaania) viib vaatajad Serbia edelapiiril asuvasse Zabrdje mägikülla, kus elab vaid neli meest, kellest kolm on vennad: Dragan, Zoran ja Rodoljub. Siinsetes majades pole kaasaegseid mugavusi, aga mis kõige hullem — puudub ka hoolitsev naisekäsi.

Zorani sõber Danko leidis endale hea küljeluu naaberriigist Albaaniast, kus mõned külad on vaid õrnema soo päralt. Nii otsustabki Zoran, et kahe riigi vahelisest vaenust hoolimata tuleb ka temal ulatada käsi sümboolse oliivioksaga ja järgneda sisehäälele. Kas Zoran püüab Albaaniast kinni oma sinilinnu, sellest Srdjan Sarenaci film pajatabki.