Hulk kandlemängijaid ühes kohas muudab ilma ekstreemseks

“Kandlemängimine on nii tugevasti sisetundega seotud, et kui tunnet ei teki, ei tule ka mängu,” ütleb Krista Tõldmaker.

Ta lisab, et kannel on ju väega, maagiline pill. Vanasti käis mees sellega ümber maja, kui tahtis kodust pahasid vaimusid eemal hoida.

Isegi loodus vakatab

“Kas mäletate, missugune tuisk oli aasta tagasi? Ja nüüd on siis selline külm,” räägib Hagudis Raplamaa III kandlepäeval korraldaja Margit Kuhi. Ta on MTÜ Kandlekoja eestvedaja ning õpetab kandlemängu ja pärimuskultuuri maakonna mitmes paigas.

Margit ei kirjelda seoseid pikalt, vaid justkui nendib tõsiasja: kus kandlemängijaid palju koos, seal kipuvad ilmaolud ekstreemseks. Õues on miinus kakskümmend viis.

Kui raplamaalased ja külalised on lood õpitubades selgeks õppinud, kogunevad kõik saali kontserdile. Enamikul on väikekandled kaenlas, toolil või süles. See on kõrvalt vaadates huvitav ja ilus, sest iga kannel on isemoodi. Mõne saba on harali, mõnel augu või nikerdustega, mõnele on tehtud ainult väike oma märk. Mõnele on lilled peale maalitud.

Rahvast on hästi palju, seitsekümmend viis inimest, Vana-Vigalal on suurim esindus. Krista Tõldmaker kutsub lavale algajad, põhikoosseisu ja need, kel põhikool läbi.

Väikekannelde hulgas on laval paar hiiurootsi kannelt, akordion ja plokkflööt.

“Nüüd tuleb “Vigala polka”, mille leidis muuseumist Krista Sildoja, kes aitas selle ka meie koosseisule seada,” teadustab Krista. Neid Vigala polkasid kõlab kokku kaks.

“Kõik see algas Margit Kuhist ja meie esimesed pillid olid Kumma küla Kandlekoja Rait Pihlapi töökojast, see oli kusagil 2000. aastate alguses,” räägib Krista Tõldmaker. Oma esimese väikekandle tegi ta ise Saaremaal Leisi värkstoas Indrek Roosi juhendamisel.

“Kaasa tuli võtta hästi kuivanud puumaterjal. Mul oli see, mille isa kunagi kirvevarre jaoks varus. Sellest tegin endale puitvirblitega väikekandle,” jutustab Krista.

Vigalas vaatas kannelt ja tööjooniseid põhikooli töö- ja tehnoloogiaõpetaja Veikko Hallik. Siitpeale hakati kohapeal ise kandleid meisterdama.

2003. aasta kevadel tehti esimesed 22 kannelt ja samal suvel oli esimene suurem kandlemängu õppimine.

Nüüdseks on Vana-Vigalas, koolis ja kodudes kokku üle viiekümne omatehtud väikekandle. “Varsti peab Veikko jälle vist teo ette võtma, sest juurde on tulnud uusi mängijaid, kellel oma kannelt ei ole,” ütleb Krista.

Ta lisab, et mõni kannel on ka kingituseks kulunud — näiteks Vana-Vigala põhikooli vilistlasele, olümpiavõitja Gerd Kanterile.

Osa Vigala kandleist on Veikko Hallik teinud koos vanemate klasside poistega, osa on valmis saanud laagrites, kus kandletegu on käinud õppimas lapsed koos emade-isadega.

Krista enda kannel number kaks oli natuke suurem ja metallist virblitega, mis häälestavad pilli täpsemalt.

Koos Veikko Hallikuga käidi Saaremaal veel hiiurootsi kandle tegu õppimas. “See on omamoodi põnev ja selle juurde käib ju poogen ka. Veikko õpetas seda hiljem mulle juba Vigalas, kus peale selle olen teinud veel ühe kuuekeelse ja ühe kümnekeelse kandle, ” räägib Krista.

Vigala ei ole lähiminevikus olnud suur kandlemängupaik, vaid seal on olnud hoopis palju viiulimängijaid. Säilinud on üsna palju Vigala viiulilugusid, mis seatud nüüd kandlele ringi. “Need on hästi võimsad lood, mida on hea mängida,” ütleb Krista.

Ta räägib, kuidas pärimusmuusika on “midagi, mis on minu jaoks”. Mitte sellepärast, et ta keset seda kasvanud oleks.

“Mul ei olnud lapsepõlves selle muusikaga niisugust laia kokkupuudet, et saaksin öelda, kelle eeskujul nüüd tegutsen. Olen iseõppija,” räägib Krista.

Praegu on ta enda siht õppida rohkem hiiurootsi kannelt, mis nõuab rohkem oskusi kui 6keeleline väikekannel. Väikekannel seevastu on tema sõnul selge ja lihtne pill, mida saab õppida õpetajaga ja ka omaette.

Krista Tõldmaker ütleb teist korda, et mingi maagiline mõju sel kandlemuusikal ikkagi on, mingi ürgne jõud. Hea näide selle kohta on ta oma põhikoolilõpetajad, kes läksid laiali, aga tahavad endiselt koos käia kannelt mängimas.

“Need, kes tegelevad mingi teistsuguse muusikaga, peavad pärimusmuusikat raskeks, keeruliseks, arusaamatuks. Ja mõnel ei tulegi midagi välja, kui sellesse hinge ei pane,” ütleb ta.

Kandlemängu uuestisünd

Vana-Vigala on üks Eesti mitmest paigast, kus pärimusmuusika ja just ka kandlemäng on läbi teinud taassünni. Kui keegi tahaks tänapäeval seda muusikat salvestada, leiaks ta õige pisikesi mängijaid, kes oskavad sellest mõnu tunda.

Viljandi kultuuriakadeemia dotsent Guldžahon Jussufi, kes väljaandes “Mäetagused” kirjutab pillimeeste rahvapärase repertuaari kujunemisest, nendib, et eelmisel sajandil tehtud kandlemängusalvestused pärinevad kõik eakatelt inimestelt. Kannel oli justkui kusagile kadunud.

Kirjutisest leiab oletuse, et ilmselt täitis kannel eestlaste poolpaganlike riituste juures mingeid kultuslikke funktsioone ja ristiusu kindlustamise huvides oli ühel ajal vaja temast vabaneda. Kannel jäi pikemalt püsima vaid Setu- ja kohati Võrumaale.

Jussufi vahendab Uku Masingut, kes samuti märgib “mingeid üleloomulikke jõudusid”, mis kandlega seotud. Masing on kirjeldanud soomeugrilaste vana teadmist Karjalast: kes tahtis õppida kannelt mängima, pidi istuma kolm ööpäeva saunaahjul, siis tuli õpetaja. Kui ei tulnud, pidi ootama üheksa ööpäeva, siis tuli õpetaja kindlasti.

“See kandlemängu õppimisega kaasas käinud rituaal õigustab oletust, et kandlemängija omandas üleloomuliku väe ja jäi vaimuilmaga seotuks ka pärast õpingute lõppu,” ütleb Jussufi.

Midagi päris tähtsat on Eestis toimumas.