Haigused ja hädad saatsid Georg Otsa justkui komtuur don Juani

“Don Juan” on Arne Mikul peale Otsa meeles veel teiselgi põhjusel. “Georg oli don Juan ja Leporello osa täitis tänapäeval juba põhjendamatult unustusse vajunud Ott Raukas. Kahekesi moodustasid nad fantastilise improviseeriva ja värvirikka paari.”

Puhtrahaline algus

Tol ajal ei sõitnud Georg Ots veel kusagil ringi, teda võis Eesti lavadel näha koguni kolm korda nädalas. “Sõitmiseks läks õieti siis, kui ta koos Viktor Gurjeviga nõukogude laulude võistluse võitis. Kui me Estoniaga esimest korda käisime Leningradis, kus Ots “Deemonit” laulis, muutus ta korrapealt ebajumalaks. Sealtpeale kutsuti teda Venemaale esinema korduvalt.”

Lähema kontakti Otsaga sai Arne Mikk veidravõitu juhtumise läbi. “Olin igast oma palgast pannud kõrvale radioola nime kandva, grammofonist ja raadiost koosneva imeasja ostmiseks. Tol ajal oli vaja enne ostmist hoolikalt uurida, millal ja kuhu säherdune müüki tuleb.

Viru tänaval asunud poes jõudiski niisugune päev kätte. Läksin oma rahaga sinna, aga kassapidaja ütles, et raha jääb puudu. Jooksin teatrisse tagasi, et ehk mõnel kooripoisil on laenata.
Georg juhtus seda pealt kuulma ja ütles, et näe, mul on siin üks riigilaenu obligatsioon, mingu ma hoiukassasse ja vahetagu see rahaks. Nii et meie esimesed suhted Otsaga olid puhtrahalised!”

Mikk mäletab, et kuulsus Otsa rikkuda ei suutnud. Ja kui ühe inimesega kontakti saada on kergem kui teisega, siis Otsaga oli see lihtsam.

“Ta teretas teatri valvelaua inimesi, riietajad olid alati liigutatud, kuidas ta välismaalt tulles pidas neid kõiki meeles väikeste kingitustega.”

Tiit Kuusik ja Georg Ots tegid samu rolle. “Aga üks oli selline… professor. Ots tegi ettepaneku sina peale minna, kui me koos esimest lavastust tegime. Kui olime 1985. aastal Stockholmis Kuningliku Ooperi laval ning kummardasime publikule ovatsioonide saatel, ütles Kuusik: “Nüüd sa pead mulle sina ütlema! Me oleme ju jõudnud koos siia välja.”.”

Tänapäeval võidakse küll öelda, et mis seal nii imelist oli, solistid laulavad ju enamasti samu rolle. Miks me siis ikkagi tippe suurest hulgast eristame? Sest et tipud on partituuris ette nähtud nootide ja fraaside sisse pannud oma hinge. Väga hea laulja sõnal on eriline kaal ja maagiline värv.

“Georg Otsal oli lisaks kõigele imeline võime ka lihtsale šlaagrile anda kunstiline väärtus,” ütleb Arne Mikk. “Laulu ja lavalise tegevuse ühendamise võime on see, mis Otsa nii kordumatuks muutis. Lisaks suur musikaalsus, hea joonistamisoskus — ühel inimesel oli nii palju andeid.”

Arne Mikk on kindel, et Georg Ots olnuks tuntud paljudel maailma suurtel lavadel, kui teda vaid oleks sinna lastud.

Mis kaob ja mis jääb

Meie hulgas on kindlasti ka neid, kes kuulsa laulja nime kuuldes nina vingu tõmbavad, nimetavad teda Kremli ööbikuks ning riputavad muidki silte külge.

“Vaadake kas või neid filme või etendusi, mis temast on tehtud,” ütleb Mikk. “Ikka tõuseb seal küsimus, kas ta oli homo või KGBga seotud. Mis meestearmastamise süüdistusse puutub, siis tundsin mõlemat Georg Otsa naist ning mõndagi naisterahvast, kes talle meeldis, aga pole näinud kordagi tema kätt mõne meesolendi järele sirutumas.

Aga need mehed, kel oli selline kalduvus, vaatasid teda hardunud pilgul, eks ta oli nendegi jaoks midagi jumaluse taolist. Pealegi on homoseksualistidel teatud maneerid, mille järgi neid hõlpsasti ära tunneb. Otsa olemuses polnud neist märkigi.”

Arne Mikk ei välista, et need homojutud on pärit selliste naiste leerist, kellele Ots soovitud tähelepanu ei pööranud. Parteikoosolekutel olla ta neisse vananevatesse primadonnadesse, kes noori neidusid tahtsid mängida, üpris irooniliselt suhtunud.

“Aga kogu selle jama kõrval ei ole mitte keegi puudutanudki neid tingimusi, milles ta pidi oma tööd tegema pärast seda, kui tal viiekümnendate lõpupoole oli eemaldatud üks neer. Kusjuures kunagi ei kuuldud teda kaeblemas… See haiguste vari saatis teda kogu aeg justkui komtuur don Juani. Räägiks parem ehk sellest, millise tahtejõu ja milliste pingutustega ta kõik oma rollid tegema pidi. Ja iga etenduse eest maksma kõrget hinda. Kui ta mehisest näost oli üks silm välja opereeritud ja ta end peeglist vaatama pidi. Mida sa sel hetkel mõtled…”

Mida arvab Arne Mikk filmist “Georg”? Kas tekitas see temas kui peategelast hästi tundnud inimeses võõristust?

“Eks kinos ja teatris peabki dramaatilisuse saavutamiseks liialdama. Näiteks Georg Taleš on filmis sihuke sile ja kaupmehe moodi. Tegelikult oli ta petserlane, kalamees, eesti–vene segu, kes rääkis eesti keelt tuntava aktsendiga.

Kui Hruštšov käis kuuekümnendate algul varjatud visiidil Tallinnas, korraldati talle ja kaaskonnale kontsert. Pandi seal solistid laulma ja Taleš oli nende hulgas. Nagu tõenäoliselt ka Ots. Talešil läinud poole loo pealt sõnad meelest. Siis küsis kontsertmeister Tekla Koha, et Žorž, mis sul juhtus, sa oled seda ju kümneid kordi laulnud. Taleš vastanud, et “miina, kuurat, tahtsin näha, kes nendest Hruštšov on. Hakkasin vaatama — terve esimene rida on paksud ja palja peaga. No kuurat, kui seda vaatasin, olid sõnad mjeelest ljainud!”.”

Kogutud loomingust veel kaugel

Filmis väga värvika stseeni Nikitaga asetleidmise suhtes Arne Mikk väga veendunud pole. Küll teab ta, et Georg Ots käis Hruštšovi sünnipäevadel. Veinivaadid olnud laudadel ning igaüks lasknud endale, mida ja kui palju tahtis.

Arne Mikk tunneb heameelt, et Georg Otsa läheneva juubeliaastapäeva puhul annab rahvusringhääling DVD-l välja opereti- ja ooperikatkendid ringhäälingu arhiivist.

“Seal on ka kaks lõiku Otsa kontserdist Moskva ametiühingute maja sammassaalist, kus ta laulab oma Mister X-i. Haigena, ent lauljana fantastilises vormis! Ning tema viimane esinemine 1975. aasta jaanuaris Tallinnas — Pali Raczi laul “Mustlasprimasest” Peeter Sauli orkestriga…”

Arne Mikk näitab pühendust, mis suur laulja tema jaoks kirjutas ühel oma elu viimastest päevadest Helga Tõnsoni monograafiasse “Georg Ots” — pühenduse tekst on kirjutatud suure pingutusega, nagu oleks seda teinud väsinud rauk. Allkiri tekstil on aga lennukas ja elegantne… “Autogramm, see oli midagi niisugust, mille andmine Otsale vaeva ei valmistanud…”

Rõõm on kuulda, et välja tuleb ka plaat operetiesinemistega. Kogu pärandi välja andmisest on aga asi veel väga kaugel. Mina isiklikult kuulaksin huviga ka
Georg Otsa Stalini aegadel esitatud laule ehk teisisõnu kõike, millega ta on kunagi avalikkuse ette astunud. Jah, Stalini aeg oli jube, aga laulja oli ju imeline.

“Sellest plaadist “nende” lauludega võiks tulla isegi suur hitt,” arvab Arne Mikk. Mulle aga meenub, et Eesti taasiseseisvumise algul taheti koguni Georg Otsa muusikapäevadelt tema nimi võtta. Ning tema viimane elupaik Kaarli puiesteel ohverdati pühale erastamisprotsessile. Omamoodi jube on ju seegi…

Eesti inimesel peaks aga alati olema võimalus osta endale “Kalevipoega”, “Tõde ja õigust”… ja Georg Otsa loomingut.

“Hea mõte,” arvab hulga aastaid Georg Otsaga koostööd teinud Arne Mikk.

Georg Ots

- Sündinud 21. märtsil 1920 Petrogradis

- Surnud 5. septembril 1975 Tallinnas

Haridus

- Tallinna Prantsuse lütseum 1938

- Tallinna muusikakool 1946

- Tallinna Riiklik Konservatoorium 1951

Töö

- Estonia koorilaulja 1944–1945

- Estonia solist 1945–1975

- Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktor 1951–1952

- Eesti Teatriühingu esimees 1974–1975

Looming

- Lavastanud: Kálmáni “Tsirkusprintsess” (1964), Mozarti “Don Giovanni” (1975, lõpetas Arne Mikk)

- Osatäitmisi: Pierre/Punavari (Rombergi “Kõrbelaul” 1946, 1963); Onegin (Tšaikovski “Jevgeni Onegin” 1949); Andrei (Miljutini “Rahutu õnn” 1949); Germont (Verdi “Traviata” 1950 ja 1974); Danilo (Lehari “Lõbus lesk” 1955); Figaro (Mozarti “Figaro pulm” 1958); Meelis (V. Kapi “Lembitu”); Jago (Verdi “Othello 1963); Papageno (Mozarti “Võluflööt” 1964); Porgy (Gershwini “Porgy ja Bess” 1966); Rigoletto (Verdi “Rigoletto” 1968); Olav (Aava “Vikerlased”, 1969); Cervantes/don Quijote (Leigh’ “Mees La Manchast” 1971), Rodrigo di Posa (Verdi “Don Carlos” 1971; Gianni Scicchi (Puccini “Gianni Schicchi” 1972)

Autasud

- ENSV rahvakunstnik 1957; NSV Liidu rahvakunstnik 1960; Stalini preemia 1950 ja 1952; NSV Liidu riiklik preemia 1968