Endla 100. hooaja avalöök viib külmale maale grillima

“Hmm…” venitas Ingomar Vihmar ning ütles siis, et tegelikult need inimesed, kes on keele suhtes väga tundlikud ja kellele Soome huumor ei sobi, võiksid üldse midagi muud vaadata.

Uue ühiskonna rajajad

Pikema teatrimäluga inimesed suudavad ehk mälusopist välja kraamida kolme aasta eest Endla laval kenakesti laineid löönud “Kokkola” . Nüüd on laval sama seltskond. Eelmise lavastuse, “Kokkola” kohta ütles peaosaline Andrus Vaarik toona, et teater pole mingi kommete kool.

Tegelikult pole asi “Külmale maale” tekstiga nii hull midagi, üks ropendav soome teismeline Triin Lepiku esituses ära kannatada on lihtsam, kui terve karja sellistega laevas koos olla.

Suurem probleem on lavastuse jätkumine sealt, kus eelmine kord pooleli jäi — väikeses Kokkolas kokku sattunud seltskond asub teele Gröönimaale, et püstitada seal kõige põhjapoolsem grill ning rajada uus ühiskond. Publik saab sellest tasapisi aru üldise konteksti ja kavalehe abil.

Laval olev seltskond see-eest teab täpselt, kuhu minek ning mis käsil. Mängitakse lusti ja mõnuga ning hoog ei rauge lõpuni.

Kaasahaarava sihikindluse ja energiaga pressib imelikku kampa koos grillputkaga mööda jääd edasi Sepo Seemani Piano Larsson, kes on retkele kaasa vedanud ka perekonna neandertallasi (Indrek Taalmaa, Kleer Maibaum, Triin Lepik).

Paks, pikaldase mineku ja aeglase taipamisega pere tuletab oma kõneviisiga meelde küll mõndagi sellist, mis on soomlastest kuuldud ja ise nähtud. Ülipaks ja laval ringi taaruv Kleer Maibaum on ehtne kui ehtne ning toidulootusest õhevil olevana sabas seismas on teda lausa rõõm vaadata.

Andrus Vaarik 65aastase Marja-Terttuna stardib koos kolme Gröönimaa koeraga. Vaarikul on peale koerte kena pikk palmik.

Ühelt poolt on naise rolli mehele andmine alati kindel viis saali kihistama saada, teisalt teeb muutuv hormonaaltasakaal selles vanuses tõepoolest oma töö. Natuke imelikuks läks asi siis, kui Vaarik-Marja-Terttul oli intiimne stseen Ago Andersoni mängitud Arijoutsiga. Ning kui Arijoutsi juba end päris paljaks võttis, valitseski saalis kaunis suur elevus ja kihistamine käiski täistuuridel.

Elevuse osas aitab kõvasti kaasa ka Piano Larssoni 78aastane elupõline prostituudist vanaema (Piret Laurimaa), kes luukab kõrgetel kontsadel tilguti najal mööda jääd ning loodab, et tema ametioskusi läheb vaja ka uues ühiskonnas.

Koos vaheajaga kolm ja pool tundi kestev etendus tõi saali korduvalt naerukahina, see lubab lavastusele ennustada head minekut ning suust suhu liikuvat rahvareklaami.

Loota on head minekut

Ent alati on ju neid, kes teistega kaasa ei naera, isegi siis mitte, kui kohtlasevõitu, kuid ablas teismeline leiab kommipoe juurest koduni tagasitee seinale veetud sitatriibu järgi või külmub tagumikkupidi grillputka järel veetava poti külge.

Väga väike, ilmselt soome huumori kauge osa publikust lahkus tegelikult pärast esimest vaatust või torises hiljem garderoobis, et nüüd on Baskinil Pärnus konkurent.

Aga muutunud oludes püüame me kõik ja püüab ka teater leida hakkama saamiseks uusi viise. Selles võtmes on lavastus vahva — mingis mõttes oleme ju kõik teel, ümber rohkem või vähem kirev seltskond ning hea, kui üldse mingi siht silme
ees on.

Lavastuse ja tegijate kohta vaata lisaks teatri kodulehelt.