|
Eino Baskin
Baskin väärib filmi. On see mees ju igavene. Või siis üks väheseid, kes surnuist üles tõusnud. Teine neist pidi olema Jeesus, väidetakse filmi alguses.
Igavest võiks võtta aga ka teistpidi. “See igavene Baskin!”
On küll igavene, selles ja teises võtmes. Leiab praegugi, et just tema on see üks ja ainus telg, kelle ümber maailm ringi käib.
Baskini ümber tiirutavad suure hooga teater, Ita, Roman ning veel hulk rohkem ja vähem tähtsaid satelliite.
Maailma kulumatu telg
Ita Ever on peategelasele muidugi paras paariline. Koos Einoga ilmselt Eesti rekordpaar neist, kes õige lühikest aega koos elanud, aga keda ikka ja jälle seotakse või vähemalt seostatakse.
Ever mängib oma rolli temale omaselt täpselt ja selgelt, seda isegi neis kaadrites, kus ta suud kõnelemiseks valmis seab. Ta pole naine, kes jäänuks mehele alla “omal ajal” või jääks nüüd. Üsna vahedalt ja näiliselt erapooletult tõmbab ta Baskinilt maha tema jumalarüüd.
Osa oma ilmeksimatusest kaotab Eino filmis ka poja suu läbi. On isa jah vägev hambamees ja suurte saalide naerutaja, aga draamalaval – peaaegu et vaata saalis kinganinasid! Ja väikest viisi intrigant on see igavene südametemurdja ka olnud.
Isa omakorda silitab poega samuti mitmel korral vastukarva. No stiilis, et poeg on ka ikka tore, aga võrreldes minuga... Või umbes nii.
Kindlasti pole see arvete klaarimise film. Pigem on “kunstiline linateos” teemal “me kõik jääme vanaks”, mis viimasel ajal ühe noorukese lauljatari suu kaudu öelduna väga tuntuks on saanud.
Selles filmis käib kaamera ikka mööda kortse ja korratuid hambaid, nii et kõhe hakkab. Vähemalt vanemaks enam küll saada ei tahaks, kui on praegune hetk.
Kaameratöö ongi selle filmi üks magneteid. Milleks suur plaan, kui kõneleb suu ja otsa vaatavad silmad. Kogu muu kehakeel on jõuliselt kõrvale jäetud.
Georg Otsaga raamitud
Kaadrid kleebitakse vahedalt üksteise kõrvale, ka need, mis võtmise järjekorras üldse kokku ei kuulu. Baskin lausa lõigatakse vaataja jaoks välja.
Millest ta välja lõigatakse?
Elust kindlasti mitte. Sest mees, olgugi et veerand tundi jalutanuna juba istepinki otsib, on vägagi elus. Mõtleb. On abikaasa. Kuigi tahaks ehk rohkemgi olla. “Liiga suur vanusevahe!” ütleb ta, viidates abielule Veeraga.
See on ka vist ainuke enesekriitiline killuke kogu filmi jooksul. Ülejäänus, mis kehvasti läks, on süüdi (pigem) teised. Need, kes ei lubanud Baskinil igal hetkel päikesepoiss olla.
Nüüd aga veel raam. Georg Otsa esitatud laulud. Nende laulude tekstid on aga otsekui Baskini elust. Võimalus mõtiskleda ja tunda. Ka kaasa tunda.
Aga kas naerda saab? Mille üle? Inimese elu üle? Unelmate ja kannatuste üle?
VAATAMISMULJE
“Baskin”
- Stsenarist, operaator ja režissöör Manfred Vainokivi.
- Helirežissöör Ivo Felt.
- Monteerija Kersti Miilen.
- Produtsent Marju Lepp.
- Tootja Filmivabrik.
- Pikkus 53 minutit.
