Balleti asemel ehe rahvamuusika
“Seda eeskava peatoimkond ei poolda,” öeldi August Pulstile. “See ei olegi eeskava, vaid naljanumbrid.”
Jutt käis kontserdist, mis korraldati 1922. aastal loodava teatri- ja muusikamuuseumi toetuseks ning kuhu August Pulst tahtis esinema kutsuda ka külapillimehi. Hääled — lubada matsid lavale või mitte — jagunesid koguni 17:1 Pulsti kahjuks.
Aga külapillimehed tulid siiski. Näiteks Torupilli-Juss, õige nimega Juhan Maaker. Nalja toona ei tehtud, naerualuseks ei jäädud. Tõmmati hoopis kokku kaks saalitäit rahvast. Ja tõmmati käima midagi sellist, mis kestab praegugi.
Nüüd Estoniasse saalitäit kokku ei tulnud, kolmveerand ehk. On pisut teised ajad. Aga kunstnik ja elukunstnik August Pulst, vaatamata oma 120-le aastale, elab edasi.
Pulst elab edasi näiteks Yngve Rosenbladis, kes Gustav Ernesaksa nimelises RAMi harjutussaalis pastlapaelu seob. Nimelt läheb Yngve varsti koos Kannelkonna ja Jaak Sooäärega lavale.
Ajaloo taassünd
Kannelkond on pigem sõpruskond. Saadakse kokku, tehakse sauna, juuakse teed, mängitakse pilli. Eelkõige iseendale. Aga kui kutsutakse, ka teistele. Estonias esinetakse esimest korda.
“Akadeemilisest muusikast saab ükskord kõrini,” ütleb vormsilanna Yngve, kes laulnud ka Ellerheinas. “Rahvamuusika aga pakub vabadust ja isetegemise lusti.”
Sarvõ Maar’a, kes end parajasti koos Õiõ Seto’ga lavale asutab, väidab peaaegu sama. Et laval olla polegi nii tähtis, tähtis on omaette laulda. Sest siis on asi see “õige”.
Muidugi on aeg “õiget” õige kõvasti kahjustanud. Ka Õiõ Seto’dest elab Setomaal Obinitsas vaid Õie Sarv üksi. Ülejäänud on ammu või väga ammu Tallinnas. Juba Maar’a vanaisa isa kolis sinna.
“Mul on praegu niisugune ajas rändamise tunne,” ütleb Maar’a lavalt tagasi jõudes, aga ei sõrmitse siinkohal hoopiski oma suguvõsa juuri. “August Pulst tõi külapillimehed aastakümneid tagasi siia lavale mängima. Ja nüüd me teeme seda jälle.”
“Rahvamuusika säriseb,” ütleb trepil istuv mitte-rahvamuusik Robert Jürjendal, libistades sõrmed üle 12keelse kitarri. “Kuulake kas või toru- või parmupilli!”
Jürjendal valmistub lavale minema koos Mall Ney ja Sofia Joonsiga. “Esaie prophetenom hände det så” laulab Sofia rootsi keeles Jumalast, kes kord ilmutas end Jesajale. Laulab nii, et uskmatudki jäävad uskuma. Laulu lõpuni vähemalt.
Sofia Joons on ka üks neist, tänu kellele see kolm tundi väldanud kontsert üldse teoks sai. Nimelt oli ürituse taga August Pulsti õpistu, mida juhatab Sofia. Õpistu on loonud MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus selleks, et õpetada pärimusmuusikat läbi elava eeskuju.
Elavatest eeskujudest Estonias puudust ei tuntud. Olgu näiteks või Märjamaalt pärit Cätlin Jaago ja Kondi küla tüdruk Sandra Sillamaa, kes tulid lavale Ro:toroga. Oled noor, nägus, su sõrmed jooksevad väledalt mööda rahvapilli — millist eeskuju oleks veel vaja oodata?
Või võtta nüüd Haanjas elav Anu Taul — väärikas ja kena näide sellest, kuidas rahvamuusika mööda sugupuud nagu mööda redelit üles ronib. Kunstiliselt üha kõrgemale sealjuures.
Põllutööd või pillitööd?
Aga nüüd päris külameestest ka. 57aastane Taivo Leis Võrumaalt tõmbas Estonia laval sedasama Teppo lõõtsa, millel ta 10aastasena mängima õppis.
“Ega eriti ole viimasel ajal harjutanud küll,” vastas Väimela kandi Tagaküla mees küsimusele sõrmede väleduse kohta. “Polnud ju õieti aegagi. Vaja oli maad künda, põllutöid teha.”
Nüüd, mil maa tasapisi külmub, ei takista põllutöö enam pillitööd. Ning ka viimasega peab tegelema, sest mine tea, millal külamehed taas Estoniasse kutsutakse.
