Muu hulgas käis seltskond Raplamaal metsaomanik Taavi Ehrpaisi metsas matkarajal, kus kunagise päris punkriaseme lähedale on ehitatud metsavendade punkri imitatsioon.

“Käisime Sofiga koos punkris. Pakkusin pitsi viina ja hapukurki. Teda ja ta kaaslasi jahmatas, millistes tingimustes metsavennad elasid,” jutustab Taavi Ehrpais. “Aga kõige rohkem paelus külalisi minu meelest ikkagi selle punkriga seotud konkreetne lugu.”

Taavi Ehrpaisil oli võimalus Sofi Oksaneni seltskond kokku viia Russalu külas elava Arvo Kruubiga, kes oli 14aastane, kui päris punkri kasutamise päevil seal naabertalude inimesed
elasid.

“Üks ajend, miks ma punkri ehitamise üldse ette võtsin, oli just see, et on olemas mees, kellelt lugu kuulsin,” ütleb Ehrpais.

Taavi Ehrpais rõhutab, et kuigi vastakaid arvamusi on palju, oli suur osa metsavendadest ikkagi tublid, töökad, isamaalised inimesed, kes sunnitult küüditamiste-vangistamiste eest metsa pakku läksid.

“Ei olegi peresid, keda too aeg ei puudutanud. See on osa meie kõigi ajaloost ja mälust, mida tuleb hoida,” ütleb Ehrpais.

Mitte ainult mundrikandjatele

Täna, 8. juuli hommikul algab Pärnu-Jaagupist Põrgupõhja retk, kus 37 neljaliikmelist võistkonda läbib kolme päeva ja kahe öö vältel metsavendade luuresalgana rohkem kui 100 kilomeetrit.

Kogu raja kestel tuleb kontrollpunktides täita ülesandeid ja liikuda varjatult — suurtel teedel, asulate lähedal ja sildadel tegutsevad ka nn vaenlased, kelle kätte ei tohi sattuda.

Sellist omaaegse metsavendade elu matkimist korraldatakse kaheteistkümnendat korda Raplamaal tegutsenud metsavendade organisatsiooni RVL (Relvastatud Võitluse Liit) ja metsavendluse mälestuseks.

Oma nime on retk saanud metsavendade kunagise Põrgupõhja punkri järgi, mis asus Vigala vallas. Retke lõpetamine on endise Põrguhaua punkri lähistel Kehtna vallas.

Tänapäeva mõttes võib Põrgupõhja retke võrrelda ekstreemspordiga. Varasematel aastatel on küll ja küll olnud võistlejaid, kes Eidaperes finišisse jõudes sõna otseses mõttes maha lõõtsutama langevad.

Alati on olnud ka katkestajaid, kes ei jaksa kogu rada läbi käia. Seda füüsilist katsumust tullakse aga taas ja taas läbi tegema.

Põrgupõhja retk erineb teistest samalaadsetest selle poolest, et pole ainult mundrikandjatele, vaid osaleda võivad kõik soovijad.

Alati kohtutakse ettevõtmise mingis etapis ka eakate kunagiste metsavendadega ja rada tähistades on retke korraldajad alati lähikonna taludest saanud metsavendluse kohta uut teavet.

Peale muu tahetakse kord kõik leitud punkrikohad tähistada ja võimalusel välja panna sildid lisateabega.

“Üks asi on mälestus RVList kui minu teada ainukesest metsavendade organisatsioonist,” rääkis Põrgupõhja retkede üks algatajaid Toomas Tõnisson.

Teine asi, mida ta tähtsaks peab, on isamaalisus ja kodanikutunne, millega metsavendluse mälestust seob. “Mida paremaks muutub elu, seda mugavamaks ja lollimaks inimene läheb,” leiab Tõnisson. “Me ei tohi unustada, et on olnud ka teistsuguseid aegu.”

Vajame legendi

Toomas Tõnissoni meelest on metsavendluse teemas märgata omalaadset muutumist. Veel on olemas hulk teadjaid inimesi, kes ei taha selle aja sündmustest siiani midagi rääkida. Tolleaegne hirm pole veel hajunud.

Teisalt on hakanud metsavendlus meenutustes muutuma ilusamaks, romantilisemaks.

Tõnisson ei näe selles midagi halba, vaid leiab, et igal rahval peavadki olema omad legendid, mis aitavad raskemal ajal elada. Antud juhul on see siis legend isamaalistest meestest, kes võõrale võimule ei allu, vaid valivad vaba mehe elu rasketes tingimustes.

“Mälestus nendest inimestest aitab selja sirge hoida,” ütleb Tõnisson. “Ja tuleb kasuks praegugi — et ei ole vaja poliitikutega kaasa koogutada, vaid tuleb oma peaga mõtelda.”

Tõnisson lisab, et loomulikult oli metsas tol ajal igasugust rahvast ja legendide kujunemise kõrval on liin, kus praeguse aja inimesed kipuvad tookordseid juhtumisi hukka mõistma.

“Mina ei kiirustaks hukkamõistuga,” ütleb Tõnisson. “Me keegi ei tea, kuidas käituksime ise, kui oleksime näiteks olukorras, kus ema, isa, naine või lapsed on pandud püssi ette ja sulle öeldakse, et räägi, või alustame mahalaskmist.”

Punkris sündinud tüdruk

Sofi Oksaneni õhutusel on Ehrpais hakanud otsima naist, kes sündis 1940ndate lõpus Russalu kandi metsavendade punkris.

Tookord elasid seal Georg Kuusik ja Jüri Veski. Kuusik sellepärast, et oli võidelnud Saksa poolel, ja Veski sellepärast, et kuulus Russalus Rahva Omakaitsesse. Umbes aasta pärast metsaminekut saadi Georg Kuusik kätte ning saadeti Venemaale vangilaagrisse.

Pärast seda kutsus Jüri Veski metsa oma naise, kuna kartis, et naine võidakse tema pärast vangistada.

1950. aastate alguses sattu­sid kolhoosnikud abielupaari elupaiga lähedusse, tundsid suitsulõhna ja teatasid ametivõimudele. Haarangul tabati
abikaasad koos tüdrukuga, kes tollal oli juba kolmeaastane.

Ema ja isa vangistati, laps viidi lastekodusse. Jüri Veski suri Venemaa vanglas. Tema abikaasa sai varsti aga vangist vabaks ja oma tütart edasi kasvatada.

Tütre kohta on teada, et täiskasvanuna töötas ta mõnda aega Nissis, kuid kolis siis Lõuna-Eestisse. “Me ei tea tema eesnime ega ka praegust perekonnanime, aga oleksime väga huvitatud temaga kontakti saamisest,” ütleb Ehrpais, kes ootab naise helistamist telefonil 508 6361.