|
Paul Polansky koos mustlastega ÜRO põgenikelaagris Kosovos.
Näen Paul Polanskyt esimest korda Soomes ühes Turu baaris. Turu linn on üks mu lemmikuid – vana Soome pealinn, ülikoolilinn (mitte mingi ärikeskus), suure luuletajate kogukonna ja paljude toredate kõrtsidega –, kus sa ikka saad istuda Vanas Apteegis (mis oligi kunagi apteek) või Koolis (oli kool) või isegi Puuturu Peldikus (oli ...).
Eelkõige luuletaja
Kui ma baari sisse astun, märkan kohe üht pea äravahetamiseni Hemingwayga sarnast meest. Halli habeme ja hallide juustega, jõulise olemisega (hiljem selgub, et ta on kunagi poksija olnud, Hemingwaygi oli poksifanaatik). Targa ja rahuliku pilguga.
Ülejäänud õhtu arutame ilma ja elu asju ning ma saan palju teada Kosovo ja Serbia mustlastest, kellega Polansky koos elab.
Polansky on küll antropoloog ja inimõiguste eest võitleja, pooleldi lausa sotsiaaltöötaja, kuid eelkõige ikkagi luuletaja. Vanade hääde biitnike laadis: rändab ringi, esineb, kirjutab üsna karmikoeliselt otse oma elust maha, tema luuletused on veidike nagu Hemingway lood, ainult et väga lühikesed ja napid. Veel napimad kui Hemingwayl endal.
Tõsi, ta on mustlaste (Polansky kasutab rahulikult seda sõna, mida mõned enam poliitiliselt korrektseks ei pea) ajalugu, nende suulist pärimust väga palju üles kirjutanud ja avaldanud, aga efekt on suurem, kui sama materjal muutub luuleks ja kirjanduseks, see raputab kuidagi rohkem...
Mis meil mustlastest, võiks küsida. Eestis ongi nende kogukond üsna väike, ja kuigi ühmatakse vahel, et “hobuseparistajad” või “posijad” või “varganäod”, siis tegelikult mustlasprobleemi kui sellist peaaegu pole. Vast pole Eesti neile meelepärane sihtmaa, siin on raske kanda kinnitada ja nõnda juhuotstest ära elada – kuigi eestlased on üsnagi ebausklikud ning igasugu ennustuste ja needusejuttudega annaks meid tüssata küll.
Polansky ütleb selle pääle muidugi, et kõige ebausklikumad ja kartlikumad on mustlased ise. Ta on näinud, kuidas Kosovo mustlased meie mõttes mitme kuu palga mõnele moslemi imaamile annavad, et too neilt needuse või musta nõiakunsti märgid maha võtaks. Muidugi, et midagi tõeliselt müüa, peadki sa seda uskuma. Ja suurem jagu mustlasi usub oma väikese kogukonna teadjanaist või -meest, kohalikku posijat ja pisilunastajat.
Näruse elu vastu
Polansky on kuskil öelnud, et ta isegi ei tea, kas talle mustlased meeldivad, ja et selles polegi küsimus, tema üritab kaitsta kõigi õigust inimväärsele elule. Ning mustlaste olukord Kosovos ja Serbias, säälsetes põgenikelaagrites, on ikka närune.
Ta räägib, kuidas üks Serbia põgenikelaager asus pea kümmekond aastat vana tinamaardla aladel ja lapsed sündisid ajukahjustusega, paljud jäid tinamürgistusest haigeks ja surid nois betoonbarakkides, mis Polansky sõnul maja nime ei vääri. Mõned pered elavad sääl siiani, paljudele on leitud uus laagripaik.
See, muide, oli ÜRO põgenikelaager.
ÜRO pääle on Polansky väga vihane. Ühes luuletuses kirjeldab ta saksa inimõiguslast, kes saab šoki, nähes, kuidas mustlaslapsed laagris elavad – söögiks veidi kuivaineid, ilma puhta joogiveeta (rääkimata pesemisest – Polansky veenis kord NATO rahukaitseväelasi laagrisse vett tooma, seletas, et mustlased küll ei pese, aga tema on ameeriklane ja peab pesema. Nii sai ta laagrile pikemaks ajaks piisava veevaru.).
Polansky pole mustlane, ta sattus sellesse kogukonda poolkogemata: 1990ndate alguses uuris Tšehhis arhiive, uuris Euroopast välja rännanuid, otsis oma juuri. Toona sattus ta 40 000
dokumendi otsa, mis puudutasid Teise maailmasõja ajal koonduslaagrisse pandud mustlasi. Kõik tšehhid – ka kirjanikust president Václav Havel –, kellega ta asja arutas, kinnitasid, et sellest laagrist keegi eluga ei pääsenud. Osa vange viidi edasi Auschwitzi.
Palganud endale teejuhiks ühe tuttava mustlasest taksojuhi, hakkas Polansky otsima kedagi, kes oskaks tollest massimõrvast midagi rääkida. Ning leidis sadakond ellujääjat, mustlast, kes tollest laagrite kadalipust läbi käinud. Ta hakkas nende lugusid kirja panema ja avaldama. 1999. aastal kutsuti Polansky mustlasasjatundjana ÜRO teenistusse Pristina lähedale Kosovo mustlaste põgenikelaagrisse olukorda hindama ja suhtlust vahendama.
Mustlaste juurde on ta tänini jäänud, elab Serbias Niši linnakeses, ta tee viib ikka nondesse barakkidesse, laagritesse. Kuigi ammu enam mitte ametnikuna ja vahemehena, vaid omast vabast tahtest.
Ta on näinud, kuidas politseiauto kongis veetakse laagri juurde skinhead’e (teate küll, nood kiilakad ja vägivaldsed marurahvuslased, kes tegelikult esindavad teatavat globaalset trendi), kes siis “mustlasprobleemiga tegelevad”.
Ta on vedanud mustlasi oma autoga haiglasse, poodi, tööle, kui neil on liikumiskeeld. On näinud pealt, kuidas albaanlased mustlasi kodudest välja ajavad. Seisnud öösel mahapõletatud maja suitseval asemel.
Hariduseusku mees
Kui Polanskylt küsida, et kuidas olukord praegu on – sõda on ses maanukas ju ammu möödas, NATO valvas pilk, euroopalik elulaad peavad ju olema asja mõjutanud –, siis ta ohkab ja ütleb, et nende paarikümne aasta jooksul, mis ta Kesk- ja Lõuna-Euroopa mustlaste elu näinud, on olukord iga aastaga hullemaks läinud. Töötus, viletsus, harimatus, haigused, rassiviha...
Valgustatud poeedi ja ehtsa ameeriklasena – mingis mõttes lausa ülevõlliameeriklasena – on Polansky täiesti hariduseusku. Kui mustlaslapsed ja -noored saaksid käia koolis, kui nad saaksid sulanduda ühiskonda, mis neid ümbritseb, ei kasvaks sellest kogukonnast enam kriminogeenset elementi, pätistunud ja allakäinud inimesi, keda hääkodanlikul ühiskonnal ongi ehk paslik põlata.
Polansky leiab, et Euroopas on selle küsimusega hästi hakkama saanud vaid hispaanlased – nad on mustlaskogukonda haridusega toetanud, teinud neile tee lahti oma ühiskonda ja positiivsed tulemused on kohe näha. Inimene on inimene, kõige suuremas plaanis.
Kui Polansky ühelt Kosovosse tagasi tulnud mustlaselt küsis, kas too talitas naastes valesti, ühmas too: ma tegin valesti, et mustlaseks sündisin.
Muidugi pole see Polansky kogu maailm. Esmalt on ta ikkagi ameerika poeet, tema luuletused maalivad me silme ette muudki peale mustlaste lohutu elu.
Kaks raamatut, mis ta mulle kinkis – “Poksiluuletused” ja “Jumala käsi” – on pigem veidi Charles Bukowski laadis, keda jällegi iseloomustab hästi ühe ta jutu päälkiri: “Mina ja mu õlu ja kui kõva mees ma olen”. Veidike säärast suurt ja lohakat ja lohvet ja macho’t ja üleolevat joont on ka Polansky poeesides.
Kui ta realistlikku laadi ning enese kinnitust, et kõik tema lood on päriselt sündinud, uskuma jääda (samas torkab ta alati, silm naljavidukil, et paljud mustlased valetavad; ja nendega on ta kaua-kaua koos olnud), siis tunneb ta hästi kõigi maailma vanakooli lõbumaju ning on üks ägedam poksija ja kakleja maailmas.
Tegelikult on ta muidugi üks suure hingega sõbralik ja intelligentne taat, kes käib maailmas ringi ja muretseb nende pärast, kelle pärast keegi ei muretse.
Kui see kõik algas
Olin seitsmene,
kui mingi poiss
viskas mu kassi
auku.
Virutasin,
ilma teadmata,
mis tegin.
Poiss kukkus maha,
karjudes,
alahuul lömmis
esihammastel.
Võib-olla algas see kõik
tol viimasel päeval
lasteaias,
mil preili Young,
meie õpetaja,
meile kõigile
head aega ütles.
Tema viimased sõnad
mulle olid:
“Ära hakka pätiks,
kui sa suureks kasvad.”
PAUL POLANSKY
