Mark Twain suri 21. IV 1910, üks päev pärast Halley komeedi periheeli.

  • Esimest korda kasutas endine kullaotsija, jõeloots ja trükkaliõpilane ning toonane ajakirjanik Samuel Langhorne Clemens varjunime Mark Twain 3. II 1863, kui Virginia City ajalehes Territorial Enterprise ilmus tema humoristlik lugu “Kiri Carsoni linnast”. Jõelaevameeste kõnepruugis tähendas “mark twain” vee sügavust kaks sülda.

  • 1885 ilmus trükist Twaini kõige populaarsem, kõige mõjukam ja kõige ägedamaid vaidlusi tekitanud raamat “Huckleberry Finni seiklused”.

Paljud raamatukogud keeldusid seda XIX sajandi lõpul sisse võtmast, heites Twainile ette rassilise võrdsuse propagandat. XX sajandi 90. aastatel aga püüti seda kõrvaldada kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjast, tuues põhjuseks rassilise ebavõrdsuse ilmingud raamatus.

  • 19. XII 1871 sai Samuel Clemens patendi “reguleeritavate ja lahtivõetavate rõivarihmade täiustusele”. Patent kirjeldab klambreid ja pandlaid, millega rihmasid kinnitada ja reguleerida, ning lisab, et rihmad tuleks pigem teha kummipaelast või muust elastmaterjalist “põhjusel, mis on nii ilmne, et ei vaja selgitamist”. Mark Twain leiutas seega elastsed traksid.

Twain sai oma leiutistele veel kaks patenti: 1872. a “Mark Twaini isekleepiv ajaleheväljalõigete album” ning 1885. a lauamäng “Memory-Builder” (“mälulooja”) ajaloosündmuste kuupäevade meeldejätmiseks.

Esimene neist, õigupoolest ühegi sõnata raamat, tõi talle kokkuvõttes rohkem tulu kui ükski teine teos. 1885. aasta 8. juuni ajaleht St. Louis Post-Dispatch kirjutab, et selleks ajaks olid kõik teised raamatud kokku toonud talle sisse 200 000 dollarit, album üksinda 50 000 dollarit (nüüdses väärtuses vastavalt 45 mln ja 11,2 mln USD ehk 520 mln ja 130 mln kr).

Lauamäng aga oli lihtsureliku jaoks liiga keeruline ehk nagu kirjutas üks kriitik — “see mäng nägi välja nagu tulumaksudeklaratsiooni ja logaritmide tabeli ristsugutis”.

  • 2. VI 1897 ilmus ajalehes New York Journal Twaini sõnum, mida tsiteeritakse alailma valesti, enamasti umbes nii: “Kuulujutud minu surmast on tugevasti liialdatud.”

Lugu juhtus Londonis. 31. mail saatis Ameerika ajakirjanik Frank White reporteri Twaini juurde uurima, kas ta pole mitte suremas, nagu räägitakse.

Reporter tõi White’ile Twaini vastuse:

“Paar-kolm nädalat tagasi oli Londonis raskesti haige mu nõbu James Ross Clemens, kuid nüüd on ta terve. Teade minu haiguse kohta kasvas välja tema haigusest; teade minu surmast on liialdatud.”

Samal päeval läks ka White ise kirjanikule külla. “Muidugi olen ma suremas,” ütles Twain, “kuid ega ma teistest kiiremini sure.”

  • “Kuni tõde saapaid jalga sikutab, jõuab vale maakerale pool tiiru peale teha.”