Vaimulikuga rääkima kipuvad vähesed
Tervelt 70% Eesti inimestest leiab, et kirik peaks jääma oma õpetuse, eesmärkide ja traditsiooniliste kombetalituste juurde ega tohiks kõikide ühiskondlike muutustega kaasa minna.
Vanade kommete austamine on ka kõige sagedasem põhjus, miks inimesed oma sammud jumalateenistusele seavad.
Need tulemused olid väga üllatavad ka religioonisotsioloogide Liina Kilemiti ja Anu Renteli jaoks, kes esitlevad täna Tartu ülikoolis toimuval konverentsil “Elust, usust ja usuelust 2010” oma uuringut “Eestimaalaste ootused kirikule”.
“Meie ühiskond on viimase paarikümne aastaga väga kiiresti muutunud,” tõdeb Liina Kilemit. “Aga paistab, et inimesed tahavad, et kas või üksainus koht püsiks sellisena, nagu ta oli meie vanaisade ja vanaemade ajal.”
Ka Kadrina ja Ilumäe koguduste õpetaja Meelis-Lauri Erikson on seda meelt, et kiriku sisu peaks jääma samaks, aga vormid võivad saada uuema kuue.
“Kindlasti peaks kirik muutuma nii palju, et teha oma sõnum kaasajas mõistetavaks,” kostab Erikson. “Traditsioonilised kombetalitused nagu ristimine, matused ja muu jäävad ju ikka samaks, kuid kirik ei tähenda ainult kombetalitusi.”
Ajapuudus ei luba kirikusse
Väga paljud peavad teenistustel käimist oma kohuseks – seda väidab iga kolmas kogudusse või usuliikumisse kuuluv inimene. Seevastu ligi 30% kogudustesse mittekuuluvatest inimestest tunnistab, et nemad käivad kirikus eeskätt hingerahu saamas.
“Väga oluline ajend teenistusele minekuks on ka kirikuhoone,” tõdeb Anu Rentel. “Suur osa inimesi tunnistas, et tahaks mõnikord kirikusse minna ka siis, kui teenistust ei toimu – paljudele lihtsalt meeldib seal, meeldib sealne arhitektuur.”
Ehkki enamik eestimaalasi jumalateenistusi ei külasta, käib kirikus praegu siiski rohkem rahvast kui näiteks nõukogude ajal. Paar korda aastas võtab jumalateenistustest osa 28%, kolm-neli korda aastas 7% ning vähemalt üks kord kuus 6% inimesi. Kõige sagedasemad kirikuskäijad on eakad naised, mida Liina Kilemit seletab muu hulgas naiste suurema osakaaluga usklike hulgas.
“Kogu maailmas on usklike seas naisi rohkem kui mehi,” tõdeb Kilemit. “Seda põhjendatakse sellega, et naistel on suurem süütunne, rohkem hirme ja muresid. Eakate osakaal domineerib kirikus aga sellepärast, et vanemaks saades tunnevad inimesed rohkem huvi oma päritolu ja esivanemate kommete vastu, tegelevad enam oma sisemise minaga ja neil on ka rohkem aega.”
Ajapuudus on ka kõige olulisem põhjus, miks koguduste liikmed oma sõnul kirikusse ei jõua. Seevastu tunnistab tervelt 22% kogudustesse mittekuuluvatest inimestest, et ei käi teenistustel sellepärast, et ei vaja vahendajat enda ja jumala vahele.
Kõige enam soovivad inimesed kuulda jutlusi hingemurede, kurbuse ja üksindusega toime tulemisest, elust ja surmast, moraalsetest valikutest ning igavikulistest küsimustest.
Vähem võiks nende meelest puudutada filosoofia, teoloogia ning rahvuskultuuri ja -identiteediga seotud teemasid.
Uuringust jäi kõlama ka see, et kirikus pakutav sõnum on inimestele tihti liiga keeruline ja raskesti mõistetav, teenistused liiga pikad ning nendega seotud terminid arusaamatud.
Teoloog Toomas Paul nendib tulemusi kommenteerides, et inimesed suhtuvad kirikus pakutavasse nagu kõigesse muusse.
Liiga tähtis ja püha
“Kes siis kirikusse rahvuskultuuri harrastama või tõsiseid filosoofilisi ja usulisi arutlusi kuulama läheb,” küsib Paul retooriliselt ja pisut irooniliselt. “Kirik on oma akustika tõttu suurepärane koht popmuusikat esitavatele suvetuuritajatele – vaat siis on kõik külarahvas kohal ja seisab piletisabas.”
Uuringust ilmneb ka see, et ligi pooled koguduseliikmed ei tunne soovi kirikuõpetajaga niisama juttu ajada, kogudustesse mittekuuluvate inimeste seas tahaks vaimulikuga mõnikord rääkida vaid iga viies. Ka Meelis-Lauri Erikson nendib, et reeglina inimesed temaga rääkimise võimalust ei kasuta.
“Väga üldiselt võib öelda, et kirikuõpetaja juurde tullakse siis, kui on midagi juhtunud,” sedastab Erikson. “Vanade tuttavate ja tuntud kirikuliikmetega on muidugi teine lugu.”
Sotsioloog Liina Kilemit põhjendab tagasihoidlikku huvi aukartusega vaimuliku ees. Tema sõnul tundub kirikuõpetaja sageli nii tähtsa ja “pühana”, et inimene ei söanda teda oma muredega tülitama minna.
Peamised põhjused, miks inimesed käivad jumalateenistusel
- Mulle meeldivad vanad kombed ja traditsioonid.
- Käin seal koos lähedastega.
- Saan sealt hingerahu.
- Naudin kirikuhoonet ja seal sees viibimist.
- Naudin kirikumuusikat.
Peamised põhjused,miks inimesed ei käi jumalateenistusel
- Ma ei ole usklik ja see teema ei puuduta mind.
- Ei ole aega.
- Ma ei vaja vahendajat enda ja jumala vahele.
- Ma ei soovi end siduda ühegi organisatsiooniga, sh kirikuga.
- Seal on minust liiga erinevad inimesed.
Allikas: uuring “Eestimaalaste ootused kirikule”
