|
Filmi “Tants aurukatla ümber” operaator Ago Ruus ja see tähtis vana aurumasin.
“Tants aurukatla ümber” polnud kaugeltki ainus film, mida Ago Ruus koos Peeter Simmiga teinud. Enne seda olid “Puud olid, puud olid hellad velled”. Pärast aga “Inimene, keda polnud”.
Peeter Simmil oli kombeks oma filmides kasutada inimesi, kes ei olnud elukutselised näitlejad. Nii on “Tantsus aurukatla ümber” esil juba “Puudest...” tuttav Kärt Hansberg-Kross. Stsenaariumis on sageli kasutusel lõunaeesti keel. Ago Ruus mäletab, et see ei kõlanud alati just eriti ehtsalt ja mõningaid repliike tuli lausa eesti keelde tõlkida.
Aga olulisemat osa mängisid ikkagi kuulsad näitlejad nagu Heino Mandri, Kaljo Kiisk, Ita Ever...
“Simm on suurepärane improviseerija,” ütleb Ruus. “Tal mõtted aina tulid. Üks huvitavam kui teine. Tegelasi, detaile ja värve on alati küllaga. Igatahes me klappisime hästi.”
Traadi teose muutis Ruusi meelest filmimeeste jaoks kütkestavaks selle ülim filmilikkus. “Aga eks Traat olegi ju kõrgharidusega stsenarist.”
Ruus möönab, et “Tantsu aurukatla ümber” tegemisel läks suur osa energiast selle peale, et ajastud, mida film kajastab, oleksid ka visuaalselt selgesti eristatavad. Jääksid ürgsed väärtused – maa ja maastikud.
“Teine asi, mille peale rõhusime, oli aurukatel. Kuidas seda läbi filmi eksponeerida. Inimesed tulevad ja lähevad, käivad sõjas, saavad surma, aga aurukatel aianurgas püsib. Selles mõttes on lugu mitmetahuline, Mats Traadile iseloomulikult on püsiväärtused paigas. See pole lihtsalt ühe pere, vaid kogu rahva lugu. Lõpus kerkib vana aurukatel üles. Tõuseb, tõuseb ja siis kaob. Seda kohta Traadil polnud, selle mõtlesime ise juurde.”
Näeb aus välja
Filmitegijate suureks õnneks elavad tänini seal lähedal kaks vana põllumajandustehnika taastajat ja kogujat – üks Ilmatsalus, teine Elva lähistel.
“Nemad oma masinatega olid kogu aeg meiega, teisiti see polnuks võimalikki,” ütleb Ruus. “Heino Prostile kuulus peale peksugarnituuri ka vana Deeringi traktor, mis samuti filmis usinat kasutamist leidis. Ja kus see katel küll rändas! Esimene stseen on ju tehtud lausa Tartu tänaval. Siis Otepääl kiriku lähedal, kus matuserong ja katel kohtuvad, kirikuõpetaja Arvo Kruusement kõige ees.”
Fimi lõpuosaks Kaljo Kiisa ja Ita Everiga valmistusid tegijad ette tükk aega. “Need kaadrid on filmitud hoopis Tallinna lähistel Ruilas. Vana Pärnu maantee äärest leidsime ühe vana talu. Selles osas tegi ilusa etteaste ka kadunud Sulev Luik.”
Otepää külje all asuva Mäha küla Kõiviku talu (filmis Aiaste) vanaperenaine Helju Sisask mäletab, et nemad olid kohe nõus ettepanekuga oma talu mail filmi teha. “Täitsa lõbus oli!” Perenaine näitab, kus asusid katel ja masin ning põhuhunnik. “Kust te rukki tõite?” pärib Helju Sisask Ago Ruusilt. “Eks ikka siit ja Otepäält,” vastab Ruus.
Talu koer Killi otsib meeleheitlikult meie seast endale sõpra ning uriseb aeg-ajalt kas sõbralikult või vaenulikult, viib mõtted mõneks ajaks filmist eemale.
Ago Ruusile meenuvad paigad ja hetked, mil Kaljo Kiisa tegelaskuju Taavet Aniluik tuleb Siberist koju, aga sisse ei pääse. Põõsa tagant ilmub välja noor võõras mees – šefid olid kohale sõitnud! “Ja siis ta näeb, kui lagastatud ümberringi kõik on. Eks meil tulnud siis ka tõepärasuse huvides siin pisut lagastada,” naerab Ruus.
Helju filmis kaasa ei löönud. Ei kutsutud või? “Ei, mis seal kutsuda, ma pole ju näitleja!”
“Kas see golfiväljak on teie maa peal?” juhib Ruus tähelepanu talumaade kõrval laiuvale peene mängu platsile. Ongi. Künkarohelusel liiguvad inimesed valgetes ülikondades. Justkui inglid oleks taevast alla laskunud. Kas golfimängijad taluõuele ei eksi? “Ei, neil käib oma tee sealt heki tagant. Nüüd nad enam palli siia ei löö, aga varem oli neid ikka siin aias ja tiigis.”
Golfiväljak annab Ruusile idee filmile veel üks, seitsmes tants juurde kirjutada. Et katel on vanarauaks viidud ja Aiaste talu oma maad golfiväljakuteks rentinud! Ning elavad ilusamini kui iial varem. Talu 38 hektarist on kolmandik välja renditud.
Oma rõõmuks leiame filmist väga tuttava paiga – laudaseina, kus leidis aset oksjon. Siin on kõik pea täpselt nõnda nagu vanasti. Kõik müüdavad asjad seisid selle seina ääres.
Perenaine tuletab meelde kohalikke inimesi ning Otepää rahvateatri näitlejaid eesotsas unustamatu Kaljo Ruveniga, kes kõik filmi tegemisel abiks olid.
“Kased on kõik needsamad mis toonagi,” üllatub Ago Ruus. “Aga vahtrat enam pole,” ütleb Helju Sisask. “Marutorm murdis maha.”
Filmimeeste püstitatud aed ei pidanud kaua vastu – vaid aasta.
Vägev tamm aia teises otsas on 70 aasta eest Helju meheõe istutatud. “Igavene prahitegija teine. Hirmus palju lehti ajab igal aastal. Aga suvel on maru hea ta varjus olla. Tõrud maitsevad pasknääridele.”
Aidaluuk paneb meenutama, kuidas kadunud Kaljo Kiisk läks sealt filmimispäevade ajal mune otsima. Ja ütles, et kuked munevad. Kanad ei mune enam.
“Nüüd on siin kanad?” küsib Ago Ruus. “Siis olid teil minu meelest haned?”
“Ei, kanad ikka. Ja lehm ning lambad,” muigab Helju Sisask.
Kena noor naine
Otepäält leiame Otepää rahvateatri kauaaegse näitleja Anni Küti. “Suur söömaaeg filmiti siit veidi maad Tartu poole sõita, tee ääres vasakut kätt asuvas talumajas,” mäletab Anni.
Lauasolijate seas on Annit näha. Näitlejaks saamise soovi need episoodid temas ei tekitanud.
“Vana Kaljo Ruven krabas kõik, kes vähegi oskasid näidelda, Otepääle kokku, eriti soosis ta noori naisi,” meenutab veel üks Simmi–Ruusi filmis osalenuid Valdur Sepp.
Anni oli noor ja kena naine, üks Otepää teatri alustalasid, väga paljudes tükkides kaasa teinud. Palju mängis ta Valdur Sepa sõnul koos siitkandi kuulsast Saare talust pärineva Arne Laosiga, “Keskpäevase praami” kapteniga. Kui kadunud Urmas Ott Otepää teatris oma diplomilavastusi tegi, mängisid seal kaasa just Anni Kütt ja Arne Laos.”
Anni arvates vajab näitleja tugevat eneseusku, temale meeldis aga seda eelkõige oma lõbuks teha. Pärast Ruvenit pole Anni meelest Otepää rahvateater kahjuks enam õieti jalgu alla saanud.
Vanade masinate hea haldjas Elva lähedalt Heino Prost avab kuuriukse ja näitab meile ilusat kollast Rootsi masinat. Filmitähte, õieti ju peaosatäitjat. Oma kätega on Heino selle korda teinud ning hoidnud kui silmatera – varaste ja röövlite eest.
Filmis olulist osa etendanud kuivati perenaine mäletab, et kuivati töötas siis. Välivõtteid selle juures ei tehtud, kõik käis sees.
Praegu on kuivati oma esialgse funktsiooni juba minetanud ning sisaldab mitmesugust pererahvale tarvilikku kila-kola. Perenaise mäletamist mööda kuivatati siin vilja veel 1995. või koguni 1996. aastal.
Praegu kuivati ülemisele korrusele filmimispaikadesse me ei pääsegi, see on kasutusel laona.
Aga “Tantsu aurukatla ümber” tegijad polnud esimesed sellest kuivatist huvitatud filmimehed. Märt Müür käis siin kunagi filmi tegemas. Kohe saab Ago Ruusile ka selgeks, kuidas see kuivati filmi leiti: “Märt oli ju meil siis Telefilmis tööl!”
Peeter Simm sünniloost
Peeter Simm möönab, et sai selle filmi tegemise endale juhuslikult.
“Oli üks säärane daam nagu Helme Rattas-Siider, kellega koos tegin Eesti Telefilmis “Stereo”,” meenutab Simm. Proua Helme mängis puhvetipidajat, oli filmi direktor. Simmi sõnul mängis ta väga hästi.
“Tänu temale see aurukatla film suures osas olemas ongi,” jätkab Simm.
“Mul polnud sel hetkel mingit tööd ja oli juba algamas kino kriisiaeg. Korraga helistas Helme ja küsis, kas mul pole mingit stsenaariumi. Noh, mingid mõtted mul tekkisid, siis aga helistas Helme uuesti ja ütles, et tehku ma koguni kaks seeriat! No kurat, kust ma selle võtan, kaks seeriat on ju jube palju! Tema lohutas, et televisiooni seeria on ju vaid tund ja viis minutit.”
Tagantjärele teeb see Simmile nalja, aga tegelikult oli see siis üks raskemaid otsuseid.
Simm mäletab, et läks hommikul stuudio direktori Enn Rekkori juurde jutuga, et tahaks teha filmi “Tants aurukatla ümber” stsenaariumi järgi. Rekkor oli nõus. Aga raha anti filmi tegemiseks nii vähe, et praegu ei taha uskudagi, kuidas sellega kõik käima sai – aurumasinad ja rahvamassid.
FILM
“Tants aurukatla ümber”
- Eesti Telefilm.
- Režissöör Peeter Simm.
- Põhineb Mats Traadi
samanimelisel romaanil.
- Peaoperaator Ago Ruus.
- Osades: Ita Ever, Kairit Hansberg, Jüri Järvet, Erno Kaasik, Kaljo Kiisk, Arvo Kukumägi, Laine
Mägi.
