Ülo Läänemets: Tegin kõike nii, nagu isa õpetas

Tartumaal, Rannus on Ülo Läänemets elanud ja töötanud nüüdseks 62 aastat. Eesti NSV teenelise agronoomi nimetuse sai mees juba 1957 ehk 29aastasena!

“Eks ikka selle talupojatarkuse pärast. Ja tänu isa õpetustele,” ütleb ta mõtlikut.

Juurtelt on Ülo Läänemets hoopiski Virumaa mees, Avispea külast. Kodutalu on Läänemetsa suguvõsa käes olnud väga kaugest ajast – esimene teadaolev märk sellest pärineb 1715. aastast.

Suur hobuste sõber

“Mind huvitasid hobused,” ütleb Ülo. Ta mäletab, et pani esimest korda hobuse rakkesse juba kaheksa-aastase klutina. “Vedasin hobuse vankri juurde – muidu ei ulatanud talle ju rangisid kaela panema. Meil oli üks vana pensionieas hobune, kellega mul lubati õiendada.”

Veel meenub talle, et kui talviti koolist tuli, olid mehed hobustega metsas ning poisikese asi oli hobustele heinu valmis panna. “Eks isal oli muidugi minust kui järeltulija kandidaadist hea meel.”

Kui Ülo isa Simunasse jahu- ja saeveski ehitas, olid nad koos vennaga enamiku ajast Simunas. Seal hakkas vend ehitusega tegelema. “Nõnda pääses ta Saksa sõjaväest – ehitas sakslastele barakke. Lõpuks põgenes Rootsi ja sealt Kanadasse. Ehitas seal maju, hiljuti 87aastasena suri.”

Ülo ise käis 1943. aastast juba Jäneda tehnikumis. Sakslaste ajal oli isa oma veskis rohkem töömees ja juhataja. “Eks ma pidin siis talus ka neid sulasetöid tegema. Isa oli mul küllalt nõudlik. Kord ei külvanud ma kahehobusekülvikuga põldu korralikult täis. Tegin selle sihukeseks ümmarguseks. Isa siis pahandas, et ma olla põllu ära narrinud.”

Isa tarkuse ja ettenägelikkuse tõttu pääses pere 1949. a küüditamisest. “1948. aasta sügisel pani ta hobuse vankri ette. Viljakotid peale, lehma vankri taha ning tuli ära Harjumaale. Ise käis enne vallas ja ütles, et tema jätab talu neile, pidagu nemad edasi! Pererahvas küüditati ära! Aga koos enda ja isa varaga, mis kolhoosile läks.”

Jäneda kooli lõpetanud, läks Ülo Läänemets tööle sovhooside ministeeriumisse. “Viiekümnendal aastal, kui asi jälle väga poliitiliseks kiskus, tuli Kostiverre Aleksander Linnu asemele uus direktor. Mina tulin aga ära Randu. Olin paar aastat osakonnajuhataja.”

Taheti direktoriks teha...

Ministeeriumis pakuti Ülo Läänemetsale, kahekümneaastasele noormehele, direktori kohta. Ülo ütleb, et ei tea siiani, kust ta küll selle tarkuse leidis, et pakutut vastu võtma ei jooksnud. “Oleksin seal kohe läbi põlenud,” on ta siiani kindel.

Aga edasiõppimine, kuhu see jäi?

“Ma polegi rohkem õppinud,” ütleb mees mõnevõrra üllatuslikult. “Üritasin, aga ei võetud. Õde visati ka ülikoolist välja. Kulaku lapsed ju!”

Lõpuks kujunes Rannu sovhoosist Lenini-nimeline näidissovhoos, mida juhtis värvika loomuga Venemaa eestlane, kolhoosielu kogemusega Anton Konijärv.

“Ta oli kõigele vaatamata ikkagi põllumees, poliitika Konijärve ei huvitanud,” ütleb Läänemets. “Kooliharidust oli tal muidugi vähe, vast  kolm-neli klassi. Eks see paistis kohati välja ka.”

Läänemets meenutab, et kuna kõike tuli teha, nagu Vene värk ette nägi – hästi kähku ja pealiskaudselt –, siis oli neil direktoriga nii mõnigi kord tülitsemist. “Kontoris tülitsesime, pärast läksime välja värske õhu kätte ja olime sõbrad edasi! Aga kui ta lõpuks nägi, et ma saan taimekasvatusega hakkama, jättis ta mu rahule ja keskendus loomakasvatusele.”

Nõukogude aja põllumajanduslikest tobedustest meenub Ülo Läänemetsale kõigepealt muidugi maisikasvatus. Seda pressiti hirmsasti peale ja agrotehnika anti sama mis Ukrainas. Külvinorm oli nii väike, et seda sai kasvatada ainult haljasmassiks.

“Mina võtsin kätte ja panin kolmekordse külvinormi,” mäletab Läänemets. “Noh, siis tulidki suured maisisaagid. Samuti see ruutpesiti külvamise nõue. Neist tuli kõigist vaikselt mööda hiilida.”

Näidismajandil pidid liha- ja piimatootmise, samuti teraviljakasvatuse näitajad olema kõrged ning tekitama teistes himu vähemasti sama kaugele jõuda. Aga eks igasugu fonde ja limiite anti ka “näidistele” rohkem – jõusööta ja muud.

Seesuguseid “näidiseid” oli Eestis kokku kümmekond. Samas liideti kogu aeg väiksemaid majandeid. Läänemets lisab, et saagid tõusid kõrgeks ikka talupojatarkusega, mitte loosungitega.

“Ega meil rahapuudust olnud,” meenutab Ülo Läänemets sovhoosi nõukogudeaegset rikkust. “Inimesi hoidsime kohal suurte palkadega. Ning premeerisime autoostulubadega. Hiljem tuli lausa otsida, kellele seda luba anda.”

Mis sovhoosile põhiliselt sisse tõi? “Ikka liha. 10 000 siga. Ning piim.”

Teid oli sovhoosil 127 kilomeetrit. “Maaparandust tehti riigi rahaga. Madalaid ja märgi maid on Võrtsjärve ääres 80 protsenti. See sai siis maaparandusega üle käidud.”

Sovhoosil oli lõpuaastail 150 traktorit ja 150 veoautot ning 2000 kombaini.

Nii et lugupeetud mees oli Ülo Läänemets juba noorest east. “Aga ega siis sellepärast saa uhkeks minna,” muheleb veteran.

Randu kavatses perekond jääda siis, kui kolhoosikord kokku varises. Kunagine kodu Lääne-Virumaal Avispeal Uuetoa talus hakkas juba võõraks ja kaugeks jääma. Kui Virumaal Läänemetsadele maa tagastati, ei osatudki algul sellega midagi peale hakata. Möödus aastaid, enne kui talus peremeheametit pidanud poeg Jaak kohapeal väheke tuttavamaks sai. Kümme aastat tagasi võitis Jaak Läänemets Maalehe korraldatud “Aasta põllumehe” konkursi ning talle omistati tiitel aasta põllumees 2002.

Igatahes paljude oma tööde ja tegemiste taganutmiseks ei andnud muutunud elu ka isa Ülole aega, kogu energia ja tähelepanu läks poeg Jaagu abistamisele kunagise kodu taastamisel. See huvi ja koostöö kestab tänase päevani.

Ülo Läänemets istuvat veel praegugi öösiti üleval, et poja talu jaoks plaane koostada – külvikord olla kindlaks määratud kuni 2020. aastani!

Ülo Läänemets

- Sündinud 15. juunil 1927 Vao vallas Väike-Maarja lähedal

- Abielus, kaks poega

Haridus

- Jäneda põllundustehnikum 1947

Töö

- Harju rajooni Kostivere sovhoosi brigadir 1947–1950

- Tartu rajooni Kureküla sovhoosi Kaarlijärve osakonna juhataja 1950–1953

- Lenini-nimelise näidissovhoosi peaagronoom
ja direktori asetäitja 1953–1978, peamelioraator 1978–1992

Autasud

- Eesti NSV teeneline agronoom 1957

- Lenini orden 1958

Üks parimaid põllumehi

Minul tekkis kokkupuude Ülo Läänemetsaga, kui 1965. aastal tulin Lenini-nimelisse sovhoosi agronoomiks. Olin siis äsja lõpetanud Jäneda tehnikumi. Põhiline kool tuli ikka Ülo käest.

Ülost sai 1979. aastal sovhoosi peamelioraator, minust aga peaagronoom.

Mõnesse lausesse Ülot kui inimest muidugi kokku võtta ei saa. Igatahes on ta üks parimaid põllumehi nende seast, keda mina olen tundnud. Tal oli põllumehe kaasasündinud vaistu. Ning ta polnud kade mees, andis oma teadmisi ja oskusi ka teistele edasi. Iga päev õppisin temalt midagi. Kui läks põllule, võttis mind alati sappa.

Ta polnud just karm mees, küll aga alati õiglane.

Läbi käime tänaseni, oleme ju peaaegu naabrid. Nii mõnigi kord istume maha, et möödunud aegu meenutada.

ENN AJAOTS
Lenini-nimelise näidissovhoosi peaagronoom 1979. aastast

Väga hea nõuandja

Mina tulin Lenini-nimelise näidissovhoosi direktoriks kohe pärast kuulsat Anton Konijärve. Ülo kohta ütleksin, et oli tõsine ja teadlik põllumees. Asjalik, hea juhataja ja õpetaja. Ja hea mehe nõu tuleb alati kuulata, mis sest et oled tema ülemus. Mingeid konflikte temaga ma neist aegadest ei mäleta.

Meie koostöö lõppes 1992. aastal, kui sealt ära tulin. Siis algas erastamisprotsess, mida ma ei soovinud enam kaasa teha.

Viimastel aastatel ma Ülot näinud kahjuks pole. Elan ju hoopis eemal, Tähtvere vallas.

Aga mulje, mis mul temast jäänud, on hea, meenutan teda ikka hea sõnaga.

HUGO RISTMÄE
Lenini-nimelise näidissovhoosi direktor 1978. aastast