Ühte perre sündis kolm, teise valda vaid kaks last

Harjumaal Aegviidu vallas riputati läinud aastal üles vaid kaks hälli. Aasta varem kiikus neid veel viis. Ning Aegviidu kooli esimeses klassis käib üheksa last.

“Meil ongi viimastel aastatel vähe sünde olnud, ühe ja viie vahel, aga nulli pole ka õnneks olnud,” selgitab 816 elanikuga Aegviidu vallavanem Tõnis Väli.

Mis võib Aegviidu valda niiviisi oodata 25 aasta pärast? “Küllap on haldusreform selleks ajaks läbi viidud, võib-olla pole valdagi enam,” oletab Väli.

Sündide arvu kahanemist võiks nimetada isegi paratamatuks haldusreformiks. Mis vald või linn see ikka on, kus elanikke pole!

Seitse sündi linnas

Esimest korda Peipsi-äärse Kallaste linna ajaloos kukkus elanike arv alla tuhande. 1. jaanuaril loeti kokku 999 inimest.

“Sünde on äärmiselt väheks jäänud, eelmisel aastal seitse ja aasta varem samuti seitse,” laiutab Kallaste linnapea Viktor Nukka käsi. Manala teele lahkunuid on aga mitu korda rohkem, lisaks veel mujale õnne otsima läinud.

“Eriti noored on oma elu tõsiselt planeerima hakanud, sündidele tõmmatakse pidureid peale,” arutleb Nukka.

Paljud noored on hullumoodi hädas suurte eluasemelaenudega, mida nad omal ajal võtsid pankade õhutusel ja riigi julgustusel. Juhtus aga teadagi mis – kel sai masuajal töö otsa, kel kukkusid palgad.

“Nüüd saadavad kohtutäiturid neile kurje teateid,” kõneleb Nukka. “Sellega on seotud ka nende vähestegi linna jäänud noorte väljaränne mujale. Nad püüavad iga hinna eest tööle saada ja palju teenida, et võlad maksta. Siinne palk pole konkurentsivõimeline.”

Meeleolu ei paranda ka jutud 109 õpilasega Kallaste kooli keskkooliosa kinnipanekust. Linnapea hinnangul võib siis ka põhikoolile kriipsu peale tõmmata. “Praegune hariduspoliitika tähendab rahva keskustesse tõmbamist ja see on lühinägelik,” lajatab Nukka.

Mis saab 25 aasta pärast? “Riik peaks hakkama väikekeskusi uuesti üles putitama, küll me siis ka inimesi oskaksime tagasi meelitada ja ega lapsedki tulemata jää,” leiab Nukka.

Praegu liigutakse siiski selles suunas, et linna jääb vaid seeniorkogukond. Ning lasteaeda pole ükskord enam vaja.

Ida-Virumaal Avinurme vallas sündis mullu seitse last tunamulluse üheksa asemel ning lasteaiakohti on vabalt saada.

Sünnitoetust jäi üle

“Plaanisime eelarves kümnele lapsele 190eurose sünnitoetuse maksmise, kolm toetust jäi üle. Tänavu arvestame samuti kümnega, ehk tuleb parem aasta,” räägib 1500 elanikuga valla vanem Raivo Reisenbuk.

Sündide kasvu aga loota ei saa – maakohtades jääb elanikke kogu aeg vähemaks.

Sündide arv langes Eestis tervikuna. Mullu registreeriti 14 713 lapse sünd ning seda on üle 1100 vähem kui aastal 2010. Kokku rohkem kui Kallaste linna jagu uusi ilmakodanikke.

Kuna ametlikel andmetel suri 2011. aastal Eestis 513 inimest rohkem kui sündis ning välja rändas 3922 inimest rohkem kui sisse, vähenes rahvaarv kokku 4400 inimese võrra. Aasta alguseks oli meid statistikaameti andmetel 1 316 500.

Tartu ülikooli rahvastikuteadlane Mare Ainsaar peab sündimuse järsu languse põhjuseks eeskätt ebakindlust toimetuleku suhtes ja riigi positiivsete signaalide puudumist lastega peredele.

“Kui inimene ei ole päris kindel, kas ta iseendaga ja juba olemasoleva perega saab hakkama, on raske teadlikult võtta veel suuremaid kohustusi pere osas,” selgitab ta. Lisaks viivad töötus ja madalamad palgad alla ka lapsehoolduspuhkuse hüvitise.

Päris kurb 7–8 aasta pärast

Ainsaare sõnul on põhjust väga mures olla. Eesti on üks väheseid maailma riike, kus rahva­arv väheneb.

Tulevikus hakkab kiiremalt langema ka lapsesaamise eas inimeste arv. Siis on suuregi soovi korral võimatu saada palju lapsi ja saavutada positiivset iivet.

“Päris kurvaks muutub olukord küll alles 7–8 aasta pärast, aga nendele asjadele on vaja varem mõelda,” hindab ta.

Teadlase hinnangul ei ole riik juba kolm aastat teinud midagi, mis annaks lastevanematele positiivse signaali. “Kõige kurvemas olukorras on lapsetoetused, sest inflatsioon on ju meil olemas,” nendib ta.

Ka ei usu Ainsaar, et neis valdades, kus viimastel aastatel sündide arv on kokku kuivanud, veerandsaja aasta pärast asi vastupidi oleks – et lapsi on palju ning elu pulbitseb.

“Kui suudate näidata noortele peredele, et teil on siin lapsi kasvatada parem kui mujal, siis on lootust. Ränne on väga oluline inimeste arvu mõjutaja,” kõlab Ainsaare soovitus neile omavalitsustele, kus sündimus madal.

Hiiumaa fenomen

Mõnel pool Eestis ongi pilt – vähemalt ajutiselt – rõõmsam.

Eestis on kaks maakonda, kus läinud aastal sündide arv kosus: Hiiumaa ja Valgamaa. Kusjuures Hiiumaal juba teist aastat järjest: 2010. aastal 20 lapse ja 2011 veel kümne lapse võrra.

Mullu sündis Hiiumaal 94 last. Suurim kasv on Käina vallas, kus 2009ndal sündis 11 last, aasta hiljem 21 ja mullu juba 27.

“Oleme kõvasti pingutanud, et meil oleks lastel hea elada. Siin on tugev kool, ka saare ainuke ujula, noorte perede korteriprogramm,” toob Käina vallavanem Ilmi Aksli mõne näite.

Sündide kasvu saarel tervikuna peab ta aga Hiiumaa fenomeniks. Selle põhjused peituvad Aksli meelest Hiiumaaga seonduvas turvalisuses ja stabiilsuses. Ka majanduslanguse kõver, mis mõne aasta eest üle Eesti käinut iseloomustab, tundub Hiiumaal laugjam.

“Meie saare ettevõtted jäid kõik alles, sealhulgas plastitehased,” nimetab Aksli põhjusi, mis hiidlastesse kindlus- ja turvatunnet süstisid ning andsid julgust lapsi peresse muretseda.

Aksli kahtlustab, et hiidlasi ei rõhu nii palju kui mandrirahvast ka eluaseme- ja muud laenud. “Oleme konservatiivsemad, ei kibelenud tormiliselt laenusid võtma.”

Pluss kolm korraga

Ka Tartumaal Rõngus on iive plussis. 2800 elanikuga vallas lisandus 37 last, kümne võrra rohkem kui mullu. “Eks see olnud lihtsalt soodsate asjaolude kokkulangemine nagu ikka sellistel puhkudel,” hindab Rõngu vallavanem Priit Pramann

Arvestades seda, et Rõngu keskkooli esimese klassi nimekirjas on 19 ja teise klassi nimekirjas 14 last, võib seda nimetada lausa läbimurdeks.

“Kui suudaksime samamoodi jätkata tänavu ja tuleval aastalgi, oleks see tugev argument seista oma gümnaasiumi püsimise eest,” näeb Pramann.

Samas ei saa ta silmi kinni pigistada tendentsi ees, et vähemalt pooled sündinud lastest liiguvad koos vanematega kümne aasta jooksul linnadesse. Äärmisel juhul kaks kolmandikku neist jääb veel alg- ja põhikooli klassidesse, gümnaasiumi aga juba alla poole.

Toeka panuse valla sündimuskõvera kõrgele kruttimisel andsid ka Kerli Rohtla ja Kaido Sirk, kelle perre Rõngu alevikus sündisid kahe kuu eest kolmikud.

“Meil on kaks tütart ja tahtsime perre ka poega, aga läks nii õnneks, et saime korraga kolm poissi,” naerab õnnelik ema.

Uuringutes selgunud esialgu, et tulemas on kaksikud. Seegi oli vanematele paras šokk, et kuidas kahega hakkama saada. Tasapisi nad harjusid selle mõttega.

Kui hiljem selgus, et suisa kolmikud, võttis esiti see neil küll jalad alt. “Peab vist lausa uue auto ostma, et me kõik seitsmekesi ära mahuks ja majagi jääb ju kitsaks,” arutleb kolmikute ema.

Emapalk ühe eest

Rohtla meelest on riigi lastetoetused liiga piskud ning sündimusele ega toimetulekule suurt kaasa ei aita. Kui Rohtlal 13 aasta eest tütar sündis, oli toetus 150 kr kuus, nüüdseks on see kasvanud 300-le, kuid mida saab praegu 19 euro eest?

Piisavalt suur ei ole ka kolmandast lapsest alates makstav 57 eurot. “Ainuke pluss, mis lisandunud ja mis natuke abistab, on emapalk,” tunnistab Rohtla.

Aga seda on vaid 1,5 aastat. Kui siis tööle lähed ja hoidja võtad, lähedki tööle vaid selleks, et hoidjale maksta.

Kolmikute ema leiab, et riik peaks rohkem toetama mitmikute vanemaid. Kas või emapalka kauem maksma. “Riik saab niigi kasu, emapalka maksavad mulle ühe lapse eest, aga saavad kaks last ju veel lisaks,” leiab Rohtla.

Emapalga suhtes, aga hoopis teisest küljest, on kriitiline ka Mikitamäe vallavanem Aare Poolak. Vallajuhi arvates on emapalk maarahvale mõne aastaga omajagu kahju teinud.

Põhjus: maal teenitakse üldjuhul vähem kui linnas, emapalga suurus sõltub aga otseselt igaühe senisest teenistusest. “Oleks emapalk linnas ja maal sama suur, meie noor ei vaataks nii palju linna poole!” põhjendab ta.

Poolak sooviks, et Eestis oleksid kõik võrdsed. “Kas siis linnalaps vajab suuremaid kulutusi, riideid ja toitu?” küsib ta. “Taas on tegu maarahva koorimisega.”

Põlvamaale Mikitamäe valda sündis mullu üheksa last. “Seda pole palju, kuid praegustes oludes on üheksagi hästi,” nendib Poolak.

Mida teha, et meid rohkem sünniks?

Reet Roos
IRL

Seitse protsenti vähem sünde on Eestile, väikeriigile, suur tagasilöök. Perede turvatunne on seoses kriisiga olematuks kahanenud ja eks see on ka üks põhjus, mis lükatakse sünde edasi.

Mida riik peaks tegema? Hea uudis on see, et suurest kärpimiskavast jäi õnneks välja kunstliku viljastamise kompenseerimise toetus riigilt. Teiseks on elatise probleemiga tegelema hakatud ELi tasandil, kus juulis 2011 jõustunud määruse järgi iga liikmesriik on kohustatud hädas üksikvanemale ja lastele appi tulema, elatise maksmist vältiva vanema üles otsima ja raha välja nõudma.

Loodame, et tulevikus pole me enam nii hapra kindlustundega riik.

Heljo Pikhof
SDE

Mõne aasta jooksul väheneb sünnitusikka jõudvate noorte naiste põlvkond suuresti. Ometigi ei anna see seletust mullusele sündimuse langusele, palju halvemad ajad on veel ees. Seda enam peaks riik vastu tulema eesti emade põlvkondi püsinud kolme-lapse-soovile, mida pärsib kindlusetus homse ees.

Aega viitmata tuleks kolmekordistada lapsetoetused, kindlustada lasteaiakoht või muu sobiv lastehoid igale lapsele, tagada tõeliselt tasuta haridus gümnaasiumi lõpuni.

Ja vanemahüvitist, toda ainukest meie peretoetustest, mis tõesti tuntavat tuge pakub, tuleks senisest paindlikumalt kasutada, kas või jao kaupa ja kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni.

Marika Tuus-Laul
Keskerakond

Peamine probleem on liialt suur lõhe lühi- ja pikaajaliste peretoetuste vahel. Vanemahüvitise lõppemisel, kui lapse kasvades ka kasvatamise kulud suurenevad, muutuvad toetused olematuks.

19.18 euro suurune lastetoetus kuus näitab, et laste kasvatamisest riik ei hooli. Ent sedagi väikest toetust saavad põhiliselt jõukamad, ja süvavaesed pered jäävad sellest ilma, kuna lastetoetused loetakse toimetuleku arvestamisel pere sissetulekute hulka.

Et sünniks rohkem lapsi, tuleb neisse panustada juba täna, suurendades lapsetoetust, luues uusi lasteaiakohti, taastades ranitsatoetuse ning sooja koolitoidu kõigile lasteaia- ja koolilastele.

Urve Tiidus
Reformierakond

Kõigepealt ütlen, et rõõmustagem südamest iga lapse üle, kes on sündinud! Rõõm on ühiskonnale parem foon kui tagantjärele kurtmine, et lapsi sündis vähe.

Mis rohi aitab? Armastus, mehe ja naise soov lapsi saada ning pühendunult nende üleskasvatamiseks vaeva näha on kõige kindlam eeldus, et elu jätkub.

Abistavate meetmetena kõlbavad kõik poliitikad, mis aitavad peredel tänapäeva keerulises maailmas paremini hakkama saada, kui ise hätta jäädakse.

Kui naised tahavad või on sunnitud tööd ja lastekasvatamist ühitama, ei tohiks näiteks lasteaiakoha puudumine naist sünnitamast hirmutada.

Samas, minu vanaemal oli 10 last, minu emal kaks, minul kaks ja kellelgi meist polnud vaja lasteaeda ega toetusi. Perekondlikud sidemed ja väärtushinnangud, mis peavad lapsi oluliseks, olid tähtsad.

Sündide arv 2011 ja 2010*

Allikas: siseministeerium, rahvastikuregister