|
Tsooru tuuleveski pikas ajaloos on taas loota päikeselisemaid päevi. Foto: Mattias Palli
Maaleht uuris, mis on Sänna, Tsooru, Osula ja Sõmerpalu veskist nüüdseks saanud.
“Päriskodu mul ei olnud, viibisin ikka kellegi juures,” tõdeb Artur Adson oma mälestusteraamatus. Ja kirjutab sellestki, et neli veskit olid tema toonaste erakordsemate päevade asualad.
Mis on neist nüüdseks saanud, sõidame vaatama koos Tõnu Adsoniga ning Artur Adsoni kaugete sugulaste, õdede Kaja Tulluse ja Olvi Raudpuuga.
Eluaegne kinomees
Luhametsas Lõmmusoo talus 1950. aastal sündinud Tõnu Adson sai juba koolipoisina teada, et on kuulsa Võru lauliku Artur Adsoni sugulane. Sellest rääkis talle isa. Ja Artur Adsoni pilt oli neil kodus seina peal.
Tõnu selgitab, et on Arturiga sugupuus samal joonel. “Tema jookseb meie suguvõssa ema liini pidi, isa tal seal kirjas polegi. Artur Adson oli minu vanavanaisa tütre poeg.”
Kodumaakonna tolmu pühkis Tõnu taldadelt 1972. aastal. Lõpetas kinomehaanikute kooli ja töötas sel alal pikki aastaid. Nüüd elab abikaasaga Paides.
Adsoni kuulsast veskinelikust on Tõnu oma ihusilmaga näinud Sänna ja Osula omi. Eriti on meelde jäänud Sänna veski, sest seal käidi jahvatamas, kui Tõnu veel poisike oli. “Mäletan, et hobusega läksime.”
Kui Lõmmusoo Adsonitele tagastati, asus talu pidama Tõnu noorem vend Mati. “Ta on seal ilusasti kõik korda teinud. Meie juured on seal endiselt kõvasti maas, vennal on kaks tütart.”
Adsonite algkodu Padusepa asub Tõnu kodutalust vast paari kilomeetri kaugusel. Sealgi on peremeheks endiselt Adsoni nime kandev mees – Andres. Talu leiab kasutust suvemajana.
Tõnu Adsonil on meeles koduse Mustjõe süvendamine. “Maaparandusele ette jäänud mahajäetud talud lükati kokku ja põletati. Mu kadunud isa ütles ikka, et see on kõige valusam vaadata. Eriti see, kui hooned põlema pannakse – see ju inimeste aastasadade vanune töö.”
Oma kuulsast sugulasest rääkides arvab Tõnu Adson, et tähtis pole mitte see, et meil Artur Adsoni isanimi siiani teadmata on, vaid asjaolu, et Eestimaale sündis mees, kes sai oma tegudega tuntuks. Kelle väljapaistvad kirjanduslikud võimed lõid välja siis, kui ta hakkas läbi käima Marie Underi ja teda ümbritsenud kirjandusliku seltskonnaga – samas tugevasti Underi saatjana poetessi varju jäädes.
Võrus elavad õed Kaja Tullus ja Olvi Raudpuu on oma kaugest sugulusest Artur Adsoniga hoolimata seda alati au sees hoidnud. Nimelt oli Artur Adsoni tädi Rosalie Kaja ja Olvi vanaisa vanaema. “Meie vanaisa oli ühtlasi Artur Adsoni ristipoeg.”
Kaja Tullus lisab, et ka Aino Lepik von Wireni abikaasa Jorma on tädi Roosi järeltulija.
Sännas leiame otsitava veski kohe üles. On näha, et hoonel on peremees, kellele veski saatus kaugeltki ükskõik pole. Õuel seisab piinliku hoolega korda tehtud vana sõiduauto Volga. Ühel uksel on võti ees, maja taga on koguni uks lahti.
Hoone näeb üllatavalt kena välja. Kui see viis aastat tagasi praeguse omaniku, kohaliku mehe Toomas Kutsari kätte läks, vohas ümberringi võsa.
1988. aastal pandi hoonele peale uus katus. Siis tehti veskisse baar, esimene siinkandis. See pidas vastu paar-kolm aastat. Tulid uued omanikud, tuli uus baar, millel eluvaim püsis sees 2001. aastani. Nüüd on omanikul plaanis rajada siia külalistemaja. Ta ise elab juba sees, söögisaalid ja köögid on valmis.
Enne ärasõitu saame Sännast kaasa aga tubli portsu ehtsat äratundmisrõõmu. 1935. aastal käis Adson oma vanades armsates paikades, sealhulgas loomulikult Sännas, ning leidis, et nähtu talle tuska tekitas.
“Üks asi aga püsis endisena,” kirjutab Adson oma raamatus rõõmsal meelel. “Too poolik veskikivi trepiastmeks jahvatusruumi ees.”
See veskikivi seisab tänase päevani oma kohal otsekui püsiväärtuste kaitsja, meenutamas Adsoni mahlakat mõnusas murdekeeles lugulaulu veskisell Aleksast. Tepo Kriisa Aleksa kuulus nende arvukate leidurite hulka, kes noil ajul kõigest hingest püüdsid välja mõelda masinate masinat – perpetuum mobile’t.
Mis sest tuli, on ammu teada. Aleksalgi jäi oma saatusekaaslaste kombel imeni jõudmisest puudu vaid üks kruvike, mida aga kahjuks kunagi käepärast polnud. Hirmus pingutus lõppes kokkuvarisemise ja määratu pika, kahenädalase uinakuga. Ärgates oli Aleksal esimene asi masinale koht kätte näidata ehk see puruks lüüa.
Ja nimelt seisab
Tsooru tuuleveskist kirjutab Artur Adson: “Veski seisab, nagu üteldud, praegugi samal kohal. Ja nimelt seisab. Mõisaga koos kadus veski isiklik peremees. Ei leidunud enam remontijat ja tegevus võeti veskilt hoopiski: ei tasuvat end enam ära. Suur, kolmekordne paksumüüriline hoone, hollandi ehitusviisiga, kolme kividepaariga värgid sees. Jumala tuul tasuta tarvitada, ümbruskond jõukaid talusid täis, tagamaad tarvitajaskonnaga ümberringi laialt – ja ei tasuvat end enam ära...”
Tsooru veski on igasuguseid aegu üle elanud ja vaatab oma kõrgustest, mis edasi saab. Tema külje alla on usalduslikult pugenud kolhoosiaegsed korrusmajad.
Siinsamas on Artur Adsoni onu, kunagise möldri elumaja, kus juhtusid kõik need imelised asjad, millest Adson oma raamatus kirjutab. Ja oh rõõmu – uued omanikud on selle paljutõotavalt korda teinud. Ka veskil endal on kena punane müts peas. Tsooru veski näikse olevat headesse kätesse pääsenud.
Proovime ära ka lausa mõrtsukaliku tõusu otse veski külje all. Mis kunagi tappis nii inimesi kui hobuseid ning mille vastu keegi pikka aega ei tabanud midagi ette võtta. Vaevamäeks kutsus seda kohalik rahvas.
Nüüd on mäge tublisti tasandatud, aga hõlpu ei anna ta tavalisele kondimootorile tänase päevani. Ning tahaks näha, kuidas autodki siit talvel üles saavad. Kerge pole kellelgi.
2008. aasta maikuus veski omandanud Tanel Nurk räägib, et plaanid on pikema aja omad. “Praegu üritasime veski konserveerida. Uus katus sai pandud möödunud suvel. Pikemas perspektiivis näeme seal majutushoonet koos mingi väikese kultuurilise tegevusega.”
Tanel Nurk ise on Tallinna inimene, kelle elukutse seotud muusikaga. Võrumaaga polnud tal enne veskiostu erilist kokkupuudet.
“Tsoorule sattusin juhulikult, oli plaan endale maamaja soetada,” räägib Nurk. “Aga nukras seisus veskit nähes tekkis vajadus see päästa.” Uut omanikku häirivad otse veski külje alla nõukogude ajal maitsetult ja mõõdutundelt kerkinud kortermajad. Paaris neist on veel mõned elanikud, ülejäänud on päris tühjad.
Artur Adsoni mälestuseks on Tanel Nurgal kavas juba lähemal ajal paigutada veskile või möldri elumajale mälestustahvel.
Sõmerpalu vesiveski on leivad ühte kappi pannud kolhoosiaegse vallamaja ja kooliga. Või õigemini see, mis veskist meieni on jõudnud – paar tüsedat maakivist seina suure maja tagaseinas.
Sõmerpalu veskil on see-eest aga oma tõeline ajalugu. Temast on kirjutatud Aino Kallase sulega ka pikem jutustus “Püha Jõe kättemaks”.
1642. aastal toimus Urvaste kihelkonnas Sõmerpalus nimelt suur talurahvarahutus, Pühajõe mäss, eestlaste poolt pühaks peetud Võhandu ehk Pühajõele mõisniku ehitatud vesiveski pärast.
Pärast veski ehitamist oli maad tabanud ikaldus ning talupojad pidasid seda kättemaksuks jõe rüvetamise eest. Nad hävitasid tammi ja veski ning kohale tuli ka sõjavägi, kes talupojad vaigistas.
Kohalik pastor kirjutas: “Talupojad ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri.”
Hüljatud Osula
Vana Osula vesiveski pärast on Sõmerpalu vallavanemal Aare Hollol pidev mure südames.
Kümmekond aastat tagasi ostis oksjonil selle hiirhalli puithoone Rootsis elav proua Marge Aas. “Algul oli ta suurt hoogu täis, aga tegelikult pole õieti millegagi hakkama saanud. Lootust on, et mul õnnestub temaga juba sel suvel koos istuda ja neid asju arutada.”
Mingeid juuri Tilsist pärit proual siinkandis vallavanema teada pole. Ent korrastamata maa ja kokkuvarisev hoone rikub pildi kogu külast.
Praegu võtab mööduvat uudistajat vana veskihoone juures vastu vaid silt, mis hoiatab sisseastumise eest. Üsna kõdunenud on ka jäljed, mis räägivad pürgimustest veskiga midagi ette võtta. Lõplik minek võib siin olla vaid lähiaja küsimus.
Muidugi ei saa siinkandis viibides mööda minna ka Padusepa talust. Rohelusse uppuval taluõel troonib tohutu haluhunnik, mis paneb eeldama, et hoone talvelgi tühjalt ei seisa. Ajas tasapisi võõraks jäänud suguvõsaliikmetel aga võtab kauge pesapaiga äkki tekkiv lähedus vee silma...
Tagasitee läbi kauni maastiku ning tühjaks jäänud Võrumaa külade mõjub nii õnnistavalt kui ka masendavalt. Ikka ja jälle tuleb Tõnu Adsonile tuules visklevate räbaldunud kardinate ning veel ainsa hinge otsas rippuvate akendega maju vaadates meelde mõni koolisõber, kes siin või seal kunagi elanud.
Veski jahvatusruumi trepp, mille alumiseks astmeks toosama veskikivipoolik, mille püsimise üle tundis Artur Adson rõõmu juba ligemale 80 aastat tagasi. Trepi kõrval seisavad Artur Adsoni sugulased Tõnu Adson, Kaja Tullus ja Olvi Raudpuu.Foto: Mattias Palli |
ELUKÄIK
Karl Arthur Adson
- 3.11.1889 Tartu – 5.01.1977 Stockholm.
- Üles kasvas sugulaste juures Võrumaal.
- Õppis Tartus vaeste väikelastekoolis,
Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis,
Pihkva maamõõdukoolis ning lühemat
aega Tartu ülikooli filosoofiateadus-
konnas.
- Töötas Venemaal ja Tallinnas maamõõtjana, Eesti Vabariigi
põllutöö- ja haridusministeeriumis, ajalehetoimetusis,
teatridramaturgina, vabakirjanikuna, aastail 1935–1940
siseministeeriumi filmiinspektorina ja propagandatalituse
ametnikuna. Hiljem Rootsis arhiiviametnikuna.
- Kirjanikuna on tuntud murdeluuletajana ja memuaristina.
- Artur Adson on maetud Skogskyrkogårdeni kalmistule
Stockholmis.
