|
Toomas Lepa esimene kohtumine emaga Eestis. On aasta 1957.
Mu vanaisa ja vanaema surid 1928. Nii võtsid minu ema kasvatada tema vennad – Tartu Ülikooli arstiteadlasest professor Feliks Lepp ja rõivakaupmees Karl Lepp.
13. juunil 1941 deporteeriti minu ema, minu onu Felix Lepp juunior, vanaonu Karl Lepp, tema abikaasa Tamara Lepp ning nende tütar Helje Lepp. Onu Felix arreteeriti kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni kuulumise pärast. Vanaonu Karl kui suurärimees ja Kaitseliidu tegelane lasti 1942. aastal maha. Felix Lepp juunior suri samal aastal laagris.
1946. aastal püüdis ema Siberist põgeneda, kuid ta võeti kinni ja määrati kümneks aastaks range režiimiga kolooniasse. Nii jõudis ta Eestisse tagasi 1956. Tagasi tulid ka Tamara ja Helje Lepp. 1961. aastal nad rehabiliteeriti.
Julian Fuster-Ribó |
Minu isa, kirurg Julian Fuster-Ribó võitles Franco vastu Hispaania kodusõjas vabariiklaste leeris, oli Hispaania Revolutsiooniarmee peaarst, Hispaania kompartei liige. 1940. aastal sattus ta koos perega NSV Liitu. Töötas sõja ajal arstina Moskvas, Uljanovskis jm.
NSV Liidus avanes talle arvatust sootuks teine pilt. Nagu paljud teised tol ajal NSV Liitu sattunud hispaanlased, üritas ta pärast sõda välja pääseda, kuid tulutult.
Isa astus välja Hispaania komparteist ning pidas selle juhti Dolores Ibárrurit kurjategijaks. 1948. aastal üritas ta koos kahe kaaslasega Argentina saatkonna kindrali abil põgeneda, kasutades selleks omapärast moodust – kindral pakkis ühe põgeniku suurde reisikohvrisse.
Lennukis aga kohver avastati ning kõik arreteeriti ja mõisteti 25 aastaks laagrisse (sellest on Kataloonia TVs tehtud dokumentaalfilm). Isast kui arstist on kirjutanud Aleksandr Solženitsõn oma kuulsas raamatus “Gulagi arhipelaag”.
Franco oli andnud isale Hispaaniasse sissesõidu loa alles 1961. Vahepealsed aastad veetis ta Kenyas kirurgina töötades. Isa abiellus uuesti, sellest abielust sündis poeg Rafael. Rafael on nüüd ka minu noorima poja nimi.
Esimesed kohtumised
1949. aastal kohtusid Kengiri eriti range režiimiga laagri haiglas kirurg Julian ja medõde Eha. Mina sündisin märtsis 1950. Vahepeal oli Karl Lepa tütar Helje Lepp laagrist vabanenud ning tänu oma vanaonu, professor Feliks Lepa eestkostele õnnestus äsja Siberist naasnud Helje Lepal (Arrak) kaheksakuusele imikule järele tulla ning mind Tartusse toimetada, kus ma ka üles kasvasin.
Oma ema nägin alles 1957. aastal. Mäletan, et emal oli seljas must kleit ja ta pea oli täiesti valge. “Kas see on minu ema?” mõtlesin ning surusin end vanaema vastu.
Isa nägin ma esimest korda 1987. aastal Hispaanias. Suhtlesime vene keeles, mille kohta ütles isa: “Olin venelased ja vene keele oma mälust välja lülitanud ja poleks seda keelt enam kunagi kasutanud, kui poleks tulnud sina.”
Kaks aastat hiljem, NSV Liidu lagunemise eel, sain KGB-lt loa sõita Hispaaniasse koos emaga. See oli ema ja isa esimene ning viimane kohtumine vabaduses. Mind valdas ebareaalne tunne – nagu oleksid hinged nööril rippunud…
Isa suri 1991. aastal.
Ema, olles üle elanud 15aastase asumise – nälja, alandused ja laagrikoledused –, oli rahumeelne, igal juhul mitte kättemaksuhimuline. Ja vene rahvuse suhtes oli ta alati positiivne. Ema tavatses öelda, et ka 50kraadises külmas leidus Siberis kaaslasi, kes jäid inimesteks kõige hullemateski olukordades.
Juliani ja Eha lugu kuulus nende traagiliste armastuslugude hulka, mille kohta Ameerika juuditarist ajakirjanik ja ajaloolane Anne Elizabeth Applebaum ütleb, et laagrites oli ka armastusabielusid. Isegi kui selline abielu oli saanud alguse täiesti praktilistest põhjustest, võtsid vangid seda tõsiselt. Laagrisuhted tegid elu inimlikumaks.
Vägivalla juured
Pole mingi saladus, et NSV Liit ja tema kompartei juhid plaanitsesid Eestile kättemaksu Vabadussõjas saadud kaotuse eest – sellele viitavad mitmed dokumendid 1920. aastatest.
31. jaanuril 1938 kirjutati aga Moskvas alla kompartei keskkomitee poliitbüroo salajane otsus, millega eestlased kui rahvus kuulutati nõukogude korra vaenlaseks.
Kui too dokument on autentne, siis annab see aluse NSV Liidu ja kompartei järgnevaid vägivallatsemisi veelgi kindlamalt genotsiidikuritegude hulka lugeda. Levinud ajalookäsitlustes piirdutakse küüditamis(t)e analüüsiga, kuid ei näidata, et kommunismi ideoloogia viibki paratamult riigi kuritegudeni.
Seda on viimasel ajal veenvalt tõestanud näiteks akadeemik Richard Pipes, kes oli ka ühe peamise “kommunismikukutaja” Ronald Reagani välispoliitiline nõuandja.
Küsimused jäävad
Küüditamine ja teised Jossif Stalini kuriteod võivad saada uue tausta, kui aastate pärast avatakse arhiivides mitmeid salajasi kokkuleppeid.
Nii on Suurbritannia ootamas aastat 2017, mil saavad avalikuks Jossif Stalini ja Winston Churchilli salalepped 1942. aastast. Ilmselt eestlastele seal midagi head ei avane.
Kui akadeemik Endel Lippmaa MRP dokumentidega tegeles, õnnestus tal Moskvas näha toimikut, mis sisaldas kõiki NSV Liidu salaleppeid aastatest 1933–1949. Aga ta ei räägi neist.
Miks pole aga Eesti üritanud rahvusvahelisel tasemel tõsisemalt tõstatada Venemaa vastutuse küsimust? Tundub, et meil on hakatud realistlikumalt, et mitte öelda pessimistlikumalt suhtuma rahvusvahelise õiguse kohaväärtusesse Eesti ja Vene suhetes.
Omaaegse eufooria asemel on maad võtnud hüperrealism. President Lennart Meri kunagised sõnad selle kohta, et rahvusvaheline õigus on Eesti aatomipomm, kõlavad praegu peaaegu marginaalsena.
Pigem annab tooni karm reaalpoliitiline, vahel isegi pisut küüniline suhtumine. Tahtsin kunagi teha filmi kommmunismi kuritegudest. Mu hea sõber Jaan Isotamm arvas siis, et see on võimatu, kui ei saa rääkida täit tõde. Film jäigi tegemata.
Kuigi kommunismikuriteod, sh küüditamised on leidnud suurteoses “Kommunismi must raamat” põhjalikku käsitlust, pole läänemaailm neile ametlikku negatiivset hinnangut siiski andnud. Seda põhistab heroiline liitlasajalugu ja teatud lobigruppide tegevus eri riikides.
Kogu tõde küüditamistest ja küüditajatest ei ole veel päevavalgele tulnud. Kas tulebki?
Minu perekonnalugu, mis kajastub mälus küll kui rekonstrueeritud tummfilm, on armistanud mu südame. See tummade hetkede kett ei helise.
