|
Ühisnäitusel Maarja Unduskiga näitab Tiiu Kirsipuu patju, millele on trükitud fotod riisipõldudest. See on kummardus ida kultuurile ja mõtlemisele.
Te olete pärit Tartust. Aga ometigi kolisite keskkooli ajal, viimaseks gümnaasiumiklassiks Tallinnasse – see oli väga sihiteadlik, et kunstnikuks saada. Oli säärane iseseisvus tollal noorte hulgas tavaline?
Vaata, kust ma teadsin... Minu jaoks on kummaline see, et ma sellest ajast pea mitte midagi ei mäleta. Fakt on, et tollal tuli kunstiinstituudi skulptuuri erialale astudes teha eksam, kus pidi joonistama akti. Ma õppisin Tartu 2. keskkoolis, mis on nüüd Miina Härma gümnaasium ja ei käinud Tartu kunstikoolis, sest meil oli nii tore klass ja kool ja ma ei tahtnud minna inglise keele koolist ära. Aga sel sügaval Nõukogude ajal ei olnud ühel keskkoolitüdrukul Tartus niisama lihtsalt võimalik akti joonistada.
Ei lubatud paljaid inimesi teha?
Mitte et ei lubatud, aga see ei olnud kombeks. Polnud selliseid kursuseid nagu praegu. Ma tulin õppima viimasesse klassi Tallinna 46. keskkooli ja käisin paralleelselt kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel, kolm korda nädalas ainult selleks, et õppida akti joonistama. Tol korral olid need sisseastumiseksamid ikka karmid. Tänapäeval kirjutatakse esseesid ja on pigem vestlused. Aga ma pean ütlema, et tase oli ka siis teine, juba sisseastumisel.
Just presidendi noore kultuuritegelase auhinna saanud Tanel Veenre ütles, et nii palju on noori põnevaid sotsiaalseid kunstnikke, keda ta tahaks esile tõsta. Samas ei ole neil säärast ühiskondlikku kõlapinda... Hoiate silma pääl?
Mis skulptuuri puudutab, siis mul on väga hea meel, et noori skulptoreid on sirgumas nagu seeni pärast vihma – vahepeal on olnud justkui tükk tühja maad. Jass Kaselaan on suurepärane, Jevgeni Zolotko... Neid nooremaid, kes teevad kolmemõõtmelisi asju, on päris palju. Tänapäeva mõistes on skulptuur muidugi hoopis midagi muud kui klassikalises mõttes. Mul on veidi kahju, et skulptuuritudengid nii vähe modelleerimist saavad.
Karta on, et tuleb põlvkondi, kes seda oskust enam ei valda. Modelleerimine nõuab tööd ja praktikat, areng toimub töö käigus, ja kui seda aega ja võimalust tööd teha napib, siis oskust ei ole.
Äkki ei sobi skulptoritele selline moodsa ülikooli konveiersüsteem? Rohkem õpipoiss–sell–meister laad?
Ma arvan küll. Inimesed võivad olla kui tahes hea jutuga, aga ainult rääkides ei õpi. Kogu mahukas õpi- ja tööprotsess tuleks läbi teha. Sellel, miks praegune õpetamissüsteem kogu maailmas on teistsugune, on loomulikult palju põhjuseid – ka see, et nii-öelda moodne kunst väärtustab lihtsalt teisi asju ja võib tunduda, et noortel inimestel pole klassikalisi oskusi enam vaja... Aga see on tegelikult ekslik.
Kuidas teid riivab ühiskonna negatiivne foon, mis tundub moodsa kunsti osa olevat – kasutatakse sõimulisi metafoore ja...?
Ma pole nii kindel, et see valdav on. Võib-olla puudutab see teatud näitusi, aga mitte kõiki. Kindlasti on moodsat kunsti ja näitusi, kus inimesed käivad ja mida nad naudivad… Praegu on minu ja Maarja Unduski näitus Kunstihoone galeriis ja näiteks möödunud pühapäeval käis seal sada inimest! Ega kedagi ei saa sundida minema näitusele, mis teda ei huvita ja ei puuduta.
Mida praegu kunstilt oodatakse, mille järele on vajadus?
Mulle tundub, et inimesed vajavad ja otsivad rohkem tasakaalu, harmooniat ja ilu ning seda oodatakse ka kunstilt. Midagi, mis tasakaalustaks negatiivset ja rusuvat. “Ilus” on muidugi väga suhteline mõiste. Destruktiivsust ja negatiivsust, lõhkuvat energiat on kõikjal ümberringi.
Ma ei lähe kunstisaali, kui kellegi töö või näitus mulle nätaka ära annab. Ma olen kunsti energeetilisest mõjust teadlik, aga tihti kaitsevad inimesed ennast alateadlikult. Vajatakse ka kunsti, milles on harmoonia ja sisse programmeeritud positiivsus. Kui sa endast ja oma loomingust seda kiirgad, siis mõjutad ka ümbritsevat positiivselt, ja seda on hädasti vaja.
Kuidas te ennast tasakaalus hoiate?
Olen ennast aegade jooksul õppinud tasakaalustama. Kui keskendun mingile tööle, siis ma tihti palju ei suhtle, hoian rohkem omaette, magan rohkem. Akumuleerin energiat. Ma ei ole kunagi saanud rahutuna, olmemurede paelus tööd teha. Sõidan maale, teen oma aias tööd – kevadest sügiseni. Kõik, mis on linnas, tundub siis nii vähetähtis. Kadunud Gunnar Aarma ütles, et iga päev peaks inimene leidma aega, et endaga üksi olla.
Ma olen muidugi selle ühiskonna liige, aga kohati käib see kära minust veidi nagu ringiga mööda. Kui mina oleks katki ja paigast ära ja kuri ja õnnetu, ei võidaks maailm sellest midagi.
Olete päris palju reisinud, kas maailmas seiklemine on pilti avardanud?
Oo jaa. Kõigile oma tuttavatele olen propageerinud Ladina-Ameerikat ja Aasiat. Nii paljud ei söanda Euroopast välja sõita, isegi kui see neil on võimalik. Just Euroopast ära käia tundub mulle tähtis, see avardab pilti ja paneb elu üle teistmoodi mõtlema. Kogu aeg enda võrdlemine Lääne-Euroopaga tundub mõttetu ja stressitekitav. See pilt seal pole sugugi nii roosiline, kui tundub.
Ma olen ida-mõtlemise fänn. Paljudele inimestele tundub, et maailm ongi Euroopa – aga see pole ju nii! Annaks jumal, et inimesed saaksid rohkem ringi reisida ja tagasi tulla ja mõista, kui hea on Eestis elada, milline lotovõit see on – siin sündida!
Ometi oleme nii depressiivsed.
Pole me nii depressiivsed midagi, kõik on mõtlemises kinni ... kui minna Indiasse, kus inimestel pole mitte midagi, aga nad on õnnelikud – see on teistmoodi mõtlemine. Me ei saa olla nii avatud nagu lõunamaa inimesed, me oleme sündinud ja elame teises kliimas. Meil on ehk kohati liiga vähe energiat, et olla sama pulbitsevad kui lõunas.
Mis see ida-mõtlemine on?
Ma ei saa end pidada ei hinduistiks ega budistiks, ehk on taoism, selline kulgemise teooria mulle kõige lähedasem. See, mille kaudu ma maailma vaatan. Mulle tundub, et see on sarnane ka meie loodususuga. Igal asjal on oma põhjus ja tagajärg, mitte miski ei juhtu niisama.
Olite paar aastat tagasi Lõuna-Koreas?
Elasin seal õnneliku võimaluse läbi kunstnikustipendiumiga kuu aega. Olin seal suhteliselt oma käe peal, aga ma olen selline iseseisev inimene, ega ma maailma väga ei karda, kuigi sinna sõites polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab, mida ma seal tegema hakkan. Riskid on omamoodi toredad ka.
Eesti mõttes oli see pärapõrgu?
Oligi täielik pärapõrgu, pisikene küla mägede vahel. Lähima linnani oli ligi 25 kilomeetrit, 40 minutit bussisõitu. Majast, kus elasin, oli suure teeni umbes poolteist kilomeetrit jala minna, ümberringi laiusid riisipõllud ja inimesed olid hästi sõbralikud.
Kõik oli väga puhas, see jõudis mulle alles kaks nädalat pärast kojujõudmist kohale. Kuskil polnud mingeid prügihunnikuid või prahti tee ääres nagu Hiinas või Indias, mis on suhteliselt räpased meie mõistes. Maaliini bussis oli väga huvitav kohalikke jälgida!
Üksinda Koreas olles on keeleprobleem muidugi tõsine, harva kohtad kedagi, kes inglise keelt kõneleb. Mul vedas tohutult, mul oli üks väga põnev kohtumine. Lõuna-Korea on zen-budistlik maa, üle külvatud budistlike kloostritega. Kui seal olid olümpiamängud, lõid nad üle maa võrgustiku, mida nimetatakse temple-stay’ks (templiöömaja) ja avasid kloostrid soovijatele. Koreas leiad budistlike kloostrite kohta palju infot: kaardid, koduleheküljed, telefoninumbrid. Saad sinna minna, maksta natuke, elada munkadega koos sedasama elu, süüa koos nendega ökoloogiliselt puhast taimetoitu. Võtta osa nende riitustest ja palvustest, õppida zen-meditatsiooni.
Kesk-Korea piirkonnas, kus ma elasin, külastasin kõiki lähiümbruse kloostreid, neid oli umbes kümmekond, kahes neist olin pikemalt. Esimese kloostri õuel tuli üks munk juurde ja ütles tugeva vene aktsendiga inglise keeles, et tema tegeleb temple-stay’ga.
Sõbrunesime kohe – Po Seong on ta munganimi –, istusime need kolm päeva koos kogu tema vaba aja, tema oli see, kelle käest ma sain küsida kõike Korea ja budismi kohta. Käisime hommikuti kell kuus koos mediteerimas, ta õpetas mulle zen-meditatsiooni.
Kõige erilisem teadmine, mis ma Koreast sain, oli äratundmine: see viis, kuidas ma oma töid nii-öelda välja mõtlen, kuidas ma kontsentreerun mingile teemale või tööle, on puhas zen-budistlik meditatsioon. Ma olin rabatud, kui see mulle pärale jõudis. See on kogu tähelepanu ja energia keskendamine ühele lahenduse otsimisele.
Kui külapoodi läksite, suhtlesite käte-jalgade-silmadega?
Alguses oli see keeruline, aga inimene harjub kõigega. Ühestki kirjast ei saa aru, pakendid on teistsugused, keegi ei saa mõista. Aga ma reisisin palju, sõin palju väljas – ma jumaldan Korea toitu! Tundsin sellest juba kodus tagasi olles tükk aega puudust. Koreas oli mu lemmiktoit bibinbap ja seda sõna ma oskasin une pealt ka öelda, sellest saadi aru.
Oskate seda ise ka teha?
Ei, meil ei ole neid õigeid maitseaineid ilmselt ka. See oli üks selline ahjupott, mille sees riisi, igasugu rohelist värki – taimetoit – ja peal üks poolvedel muna. See kõik tuli segamini keerata, veel vürtse lisada.
Toidu juurde käib Koreas alati supp, seda eraldi ei tellita, selline leemekujuline, milles on palju tofut sees. Ja riis!
Veel on seal eriline hapendatud kapsas, hästi vürtsikas – kim chi. Sellega harjumine võtab algul natuke aega. Toit ja söömisrituaalid on seal hoopis teistmoodi, nii põnev oli selle kõige sees olla.
Riisipõllud te patjadel uuel näitusel mõjusid mulle ka toidupoliitilise sõnumina. Ikkagi poliitiline, toidame maailma ära?
Ei-ei. Ma teadsin seal Koreas, et pean tegema mingi töö stipendiumiaja lõpuks. Kutsujaks oli Korea looduskunstnike assotsiatsioon.
Kuna ma ei teadnud absoluutselt, mida oodata, olid mul kaasas ainult mõned pliiatsid, paberid ja fotokas. Kohale jõudes tegin väikese rituaali ja palusin sel maakohal end aidata, leidmaks inspiratsiooni ja ideed. Kui ma seal jalutasin, pildistasin iga päev riisipõlde ning olin nende mustritest ja värvidest lummatud. Varsti jõudis pärale, kui tähtis riis korealasele on.
Koreas istutakse süües madalate laudade taga põrandal patjadel. Tuli mõte need kaks asja – riisipõldude fotod ja padjad – kokku viia…
Meie jaoks on nad majandus-, äri- ja tehnikaime. Oli see igal pool näha?
Torkas silma, et igal pool ehitatakse teid ja sildu, tunneleid ja infrastruktuuri, aga minu kogemus piirdub rohkem selle vana piirkonna, 800 aastat vana kuningriigi aladega Kesk-Koreas, kus olid suured pidustused sel hetkel.
Soul on muidugi suur linn, kus on keisrite paleed nagu ajaloolised oaasid, veidi on sarnased Hiina omadega, ja see on tõeline suurlinn, täis kõrghooneid...
Tallinnas on ka kaos, pisikeste kujude, pisiplastikaga on väga halvasti. Pole plaani ja teadlikkust. Et linnaruum oleks inimesele põnev... Mis on lahti? On teil sõjaplaan?
Kujurite ühendus on juba aastaid seda rauda tagunud, kuigi see ei paista ehk väga välja: meil on avalikku linnaruumi vaja inimlikus mõõdus skulptuure, ka modernset kunsti, mitte ainult monumente…
Mõnel puhul oleme teinud avalikke kirju – näiteks Kalevipoja asjus, et korraldataks sellele kujule avalik konkurss, oleme rääkinud ja nõu pidanud ka linnavalitsusega. Muidugi on skulptuur töömahukas ja kallis. Meil väärtustatakse kahjuks põhiliselt ainult monumente.
Aga linnakeskkond vajab enamat. Mu lemmikriik selles osas on Holland – sõidad ühest külast teise, kuskil ristmikul seisab skulptuur, keset külaväljakut kohe teine ...
Modernne võib ju tähendada ükskõik mida: abstraktne või figuratiivne, eri materjalid jms. Tallinnas sellist kunsti praktiliselt pole, Tartus mõned toredad tänapäevased linnaskulptuurid ikka on.
Ehk pole alati vaja hirmus palju raha – meil on nii palju kujusid, mis seisavad hoidlates, kuid millest saaks teha koopiaid ja eksponeerida, ei pea alati alustama nullist tellimist. Meie inimesed oleks väärt, et sellist positiivset inimlikku mõõdet juurde tuleks…
Lapsele jääb pargis ikka meelde karu, kits, paljas naine, kas või imeline tahukas!
Just. Aeg-ajalt kuuleb selliseid kummalisi väiteid, et meil pole skulptoreid, kes midagi teha oskaks – skulptoreid on, aga neid ei tunta, sest neil pole selliseid tellimusi, et ennast näidata.
Isegi kui nad võtavad osa konkursist, kus on 20–30–100 osalejat, aga ei võida ... siis me ei tea neist midagi. Teab ainult sisering. Aga meil on palju andekaid skulptoreid.
Me oleme pakkunud välja, et linn võiks tellida ühe kõige paremas mõttes dekoratiivse skulptuuri, mis poleks monument või mingi sihtotstarbeline kuju, igal aastal eri skulptori käest – siis me alles näeme, milliseid töid hakkab tulema! Küsimus on väärtushinnangute kujundamises. See pole nii hirmkallis.
Mis teil endal järgmine kava on?
Mul on selleks suveks igasuguseid plaane. Ma sõidan Prantsusmaale, kus Limoges’i lähedal on juuli lõpus Mark Soosaare kureeritud eesti kunsti näituse avamine.
Ja sealt edasi sõidan Brüsselisse, sest mul on plaanis järgmisel aastal tuua Eestisse üks suur skulptuurinäitus, mis on seotud Hiina terrakotasõdalastega, ja on nagu rahumeelne kujude armee... Lähen Brüsselisse läbirääkimistele.
Suur tänu!
ELUKÄIK
Tiiu Kirsipuu
- Sündinud 29. oktoobril 1957 Tartus
Haridus
- Miina Härma nimeline Tartu 2. keskkool 1975
- Tallinna 46. keskkool 1976
- Eesti Riiklik Kunstiinstituut – skulptuuri eriala, skulptor-pedagoog 1983
Töö
- Nõmme Pioneeride Maja skulptuuriringi juhendaja 1983–1987
- Vabakutseline skulptor 1987–1993
- Õppejõud Eesti Kunstiakadeemia üldskulptuuri kateedris 1993–1995
- Alates 1989. a EKA ettevalmistuskursuste juhendaja
- Alates 2003. a dotsent Tallinna Ülikoolis
Looming
- Kahe Wilde kuju – pühendatud Oscar Wilde’ile ja Eduard Vildele
- Mälestusmärk kirjanik Juhan Jaigile Rõuges
- Šoti luuletaja Robert Burnsi büst Šoti Klubile Tallinnas
- Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte monument Tartus Toomemäel
- Igavene Üliõpilane Juulius Tallinna Tehnikaülikoolile
- Palju kujusid, kineetilisi skulptuure, münte, mälestustahvleid jne
Autasud
- Noore kunstniku aastapreemia 1987
- Vilde Puuduva Sõna auhind 2005
- Anton Starkopfi nimeline skulptuuripreemia 2010
- Kristjan Raua nimeline aastapreemia 2010
