TÄITUMATU UNISTUS: tahaks kõigest hingest osta endale Moskvitši...
Kui kasutatud sõiduauto võis 1950. aastate Eestis vajaliku rahasumma olemasolul saada, siis võimalus uue sõiduki soetamiseks avanes vaid väga piiratud hulgale inimestele.
Sellele vaatamata pandi kõik soovijad Tallinnas asunud autokaupluses kirja autoostu järjekorda, mis aga uute müügiks eraldatud autode vähesust silmas pidades kasvas nii suureks, et väljavahetamist vajas kogu senine müügikorraldus.
1948. aastal tutvustati ajakirjas Pilt ja Sõna nõukogude autotööstuse uuemat toodangut. Kellel isiklikku sõidukit veel ei olnud, sellest pidi autoomanik kohe-kohe saama.
Hoolimata ajakirjanduse veergudel avaldatust, oli mootorsõidukite arv madalseisus ning isiklikke sõiduautosid kasutuses vähe. Nõukogude Liidu autotehaste piiratud toodangule vaatamata hakkas nii veo- kui sõiduautode arv Eesti NSVs siiski tasapisi kasvama, liginedes 1955. aastal 20 000 sõidukile. Müügiks eraldatud väikesest arvust ja kallist hinnast hoolimata hakkas kasvama ka eraautode arv, ületades 1955. aastal 5000 piiri ning ulatudes 1960. aastaks 12 000 eraautoni.
Et “muuta hõlpsamaks töötajaskonna varustamist autode ja mootorratastega”, nagu kuulutati tollases ajakirjanduses, avati Tallinnas 1951. aasta alguses autokauplus. Lisaks sellele sai sõiduautosid osta ka läbi rajooni kooperatiivide. Ametliku statistika põhjal müüdi näiteks 1955. aastal kaubandusorganisatsioonide kaudu elanikele kokku 660 uut sõiduautot.
Et osta auto Tallinnas asunud kauplusest, tuli ennast kõigepealt kirja panna nn ühiskondlikusse järjekorda, mida pidas “ostjate kollektiiv ise oma esindajate kaudu”. Samas tegi järjekorra liikumist kontrollinud paarikümnest isikust koosnenud ühiskondlik nõukogu selles pidevalt korrektiive – vastavalt võimude määrustele ja korraldustele.
Oma järjekorranumbrit tuli inimesel vähemalt kord aastas käia Tallinnas kohapeal kontrollimas. Loomulikult tekitas selline kohustus õigustatult pahameelt.
Posti teel järjekorranumbri kontrollimist ei aktsepteeritud. Kui inimene Tallinnas kohapeal oma numbrit kontrollimas ei käinud, eemaldati ta nimekirjast. Hiljem nõuet küll korrigeeriti, ent mingit sisulist muudatust see kaasa ei toonud.
Nii näiteks pöördus tekkinud “arusaamatusega” kaubandusministeeriumi poole mees, kelle number 1954. aasta septembris registreerides oli 7741 ja nelja kuu pärast juba 5319, kuid aasta hiljem oli järjekorranumber endiselt 5319. Samas kaebuse kirjutajast mitusada kohta tagapool olnud tuttav oli imekombel kerkinud enam kui 3000 kohta.
