|
Vastmaetud isa haual on Nikolai Karolini lapsed: Vaike (vasakul), Vambola ja Meeli.
Oma lapsepõlve üleelamisi meenutab hukkunud metsavenna tütar Vaike Karolin.
Põlva lähedal Kähri küla Kase talus peeti 1939. aasta sügisel 24aastase perepoja Nikolai Karolini ja sama küla Kikka talu peretütre Erika pulmi.
Kase oli vaatamata oma üksnes 20 hektarile jõukas talu. Külarahvas käis seal paikkonna ainsat raadiot kuulamas, kõigi tubade seinu kattis tapeet, peeti tõukarja ja kasutati võõrast tööjõudu ehk siis eesti taludes nii tavalisi sulaseid ja tüdrukuid.
Kuigi kogu maailmast tuli ähvardavaid, tulekahju ennustavaid uudiseid, valmistusid värske abielumees Nikolai, tema veetlev kaasa, talu vanaperemees ja tema naine elama elu nagu siinkandis ikka kombeks oli.
Nikolai ja Erika perre sündis riburada kolm last: Vambola, Vaike ja Meeli. Praeguseks on neist elus vaid Vaike, kellega kohtusime tema kodus Põlvas.
Kõik lasti maha
“Olime kartulipõllul, kui kuulsime kodu poolt lasku,” meenutab Vaike tädi Hilja. Mõtlesime, et nüüd lasksid meie koera maha. Aga ei, olid tulistanud vastu esiku põrandat. Koer oli nii kange, et neid sisse ei lasknud. Kord jälle käisid ümber küüni ja torkisid heina tääkidega läbi.”
Ärevad sündmused Karolinide peres said alguse sellest, et isa Nikolai otsustas venelaste taastulekul koos kolme kaaslasega end vastumeelse võimu eest varjama hakata.
Venelased muidugi tituleerisid metsamehed kohe bandiitideks ja püüdsid mõistagi omastelt vahendeid valimata välja pressida meeste asukoha. Hirm läks nii suureks, et pereema keelitas meest metsast välja tulema – pere kohale kerkinud pilved muutusid üha mustemaks.
Nelja ühekandimehe, Nikolai Karolini, Aleksander ja Henn Loki ning 19aastase Aleksander Nuuma saatusepäev koduküla Kähri lähedal Vardja metsas koitis 22. septembril 1945. Julgeolekuväed juhatas kohale Valsi nimeline “sõber”.
Mehed püüdsid põgeneda, ent lasti kõik selja tagant maha.
Vaike Karolini sugulane Tiiu mäletab, et ühel tema tädipoegadest Lokkidest oli pea üleni sidemeis, kuul oli läinud kuklast sisse ja viis väljudes kogu näo kaasa.
Reetur kadus pärast oma räpase ülesande täitmist, sealkandis ei nähtud teda enam kunagi.
Maha lastud meeste peredel kästi surnukehad metsast välja tuua ja maha matta. Lokkide järele läks Tiiu isa, Nikolai Karolini järele tema abikaasa Erika.
Matuste ajal tiirlesid ka julgeolekumehed kalmistul, ähvardasid ja “selgitasid”, miks sihukesi mehi ei tohiks üldse Kähri tillukesele kodukalmistule matta. Kirikuõpetajat matustel polnud, külainimesed aitasid kaevata suure haua, kuhu mahtusid ära kõik neli meest kõrvuti, nagu nad ka elutee viimastel kuudel olid olnud.
“Mina end neile kätte ei anna!” on Vaikel isa ütlus kindlalt meeles, kust ta seda kuulis, enam ei mäleta.
Räägiti palju surmast
Eks kohutava sündmuse ajal rääkinud täiskasvanud ikka tapmisest. Laps ei saanud sellest õieti aru, tema teadis, et vaid sigu tapetakse. Eks ta siis küsinudki emalt: “Kas nagu siga, et pannakse kaussi ja...?”
Tiiu mäletab, et lapsed olid vaikselt, justkui mõistes täiskasvanute kannatusi. “Niipea kui koer haukuma hakkas, vaatasid, et kas kuskilt poolt ei tule jälle kedagi.”
Tänini on Vaikel säilinud foto isa haualt 1946. aastal – kolm tillukest leinajat risti juures reas.
Pärast isa surma tõsteti Karolini pere oma kodutalust välja. Ära võeti kõik, mis võtta andis – maja ja loomad. Siis haigestus ema Erika tuberkuloosi ega suutnud enam kolme alla 10aastase lapse eest hoolitseda. Ja lapsed paigutati lastekodudesse.
“Et lähedal asuvasse Tilsi lastekodusse kulaku ja bandiidi lapsi ei sobinud panna, viidi mind esialgu Tõrva kanti Helmesse,” räägib Vaike. “Vend Vambola viidi Tartumaale Meerile. Kõige hullem oligi, et meid eraldi lastekodudesse pandi! Ema juurde jäeti algul vaid väikeõde Meeli. Aga kui ema enam ei suutnud, tuli ka Meeli Helmesse.”
Koolis käisid lastekodulapsed kaks ja pool kilomeetrit eemal Tõrvas. “Kui koolilapsed läksid sööma, jäid lastekodulapsed koridori jalutama. Kõht oli nii tühi, et silme ees läks mustaks!” mäletab Vaike. “Õhtuti olime näljased kui hundikutsikad. Kasvatajatest on mulle meelde jäänud Kivi Enn, kuri ja vastik mees. Seitse korda saatis käsi pesema ja ikka polnud rahul. Mustade kätega aga söögilauda ei lastud. Polnud harvad juhused, kui ta su söömata jättiski.”
Meeli Karolinist ja lapsemällu kurjana jäänud Kivi Ennust on terve hulk pilte Helme lastekodu netilehel.
Mõne aja pärast võttis vanaisa Vaike enda juurde, aga siis suri temagi ja tüdruk jäi ilma peale. Kodukülas tal kedagi polnud ning lõpuks rändas ta Võru linnas elanud onu juurde, kellel oli endal kah lapsega lesk.
Vaike näitab fotot lastekodu valgest majast.
“Minu kodu, kui seda koduks saab nimetada. Muud mul enam ju polnud.”
Ema Erika suri 1955. aastal, 35aastase noore naisena. Vaike oli siis juba 14aastane ja lastekodust väljas, Meeli ja vend Vambola olid ikka veel lastekodus.
Kui kodu polnud enam kodu
“Meiesugused igatahes leivatükki prügikasti ei viska,” ohkab Vaike möödunud raskeid aegu kokku võttes.
Ema surma-aastaks sai Vaikel Helme koolis kaheksa klassi läbi. “Siis läksin Väimela tehnikumi ja minust sai agronoom. Ühtegi päeva ma selles ametis pole küll töötanud. Läksin mehele, aga lapsi meil polnud, mees oli viinamaias, läksime lõpuks lahku.”
Pärast seda liikus Vaike oma eluga edasi, on peagi neljakümneseks saava poja ema. Poja ja pojalastega kandub edasi ka kadunud vanaisa perekonnanimi Karolin.
Kodutalu sai Vaike Karolin Eesti Vabariigilt tagasi. “Minul polnud selle majaga midagi peale hakata, vend ja õde on juba surnud, sellest majast pole mul ju säilinud mingeid erilisi mälestusi. Mida see 4aastane ikka võis mäletada. Eks müüsin siis maja headele inimestele, kes on selle eest õige hästi hoolt kandnud. Maa jätsin aga endale alles.”
Kase talu on sattunud tõepoolest heade omanike kätte, korrastustööd pole läinud aegade hõngu kustutanud. Viimast esindab muidugi kõige ilmekamalt talumaja juurde viiv jalakapuiestee.
“Kui siia tulime, oli kõik võssa kasvanud. Majagi oli selle erinevate asukate poolt “õueõnne aegadel” üsna ära rimutud.
Kas metsavendade haua eest on vald hoolitsenud või on see töö eeskätt omastele jäetud?
“Ise ikka, jumal hoidku!“ hüüavad mu vestluskaaslased pea ühehäälselt. “Ega pole ka avalikkuse tähelepanu nendele poistele aastate kestel pööratud.”
Kähri väike kalmistu näeb kesksuve õhtupooliku rahus aga välja paigana, kuhu pikad jutud ning suured kogunemised ei sobigi. See on pigem koht, mille vaikuses ühtedel puhata ning teistel ehk meil, elavatel, mõtiskleda sobiks.
