|
Nurmekundelanna Nelli Käärt (keskel) näitab Rakvere õpetajatele ja linnavolinikele kunagise õitsva asula mälestuskivi. Mõnele meenutab sellel kündev mees Kalevipoega, mõnele lihtsalt eesti talupoega. Sergei Trofimov, Diafilm
“Pidi neil ikka, kurat, olema tahtmine siia kolida!” Taban end valjusti vandumas, kui autoratas eriti valusasti järjekordset vältimatut teeauku tabab. Kaasaegse inimese hellitatus tuletab end meelde igal sammul. Meenub ütlus, et Venemaal ei tohi mõelda teede olukorrale, vaid eesmärgile, milleni tuleb jõuda.
Üks mu teekaaslasi kommenteerib, et ilmselt oli just tõeline karulaane eraldatus see, mis eestlasi toona, XIX sajandi lõpus, siin Tveri kandis paelus. Keiser kaugel, jumal kõrgel. Vankrite-regede ajastul võis siin ränd asustatud punktide vahel võtta päevi. Ja ei viitsinud need tsaari tšinovnikudki end ülemäära vaevata.
Polnud siinseil eestlasil kaela peal istumas ka tüütuid Eesti paruneid ja nende emissare, parmuna hammustavaid kiltreid-kupjaid-aidamehi.
Unistus vabast elust
Paik, kuhu me teel oleme, oli üks hoopis teistsugune Nurmekund kui kunagine väike Muinas-Eesti maakond Süda-Eestis. Ristiusustajad moodustasid Eestis asunud Nurmekunde maa-alale 1234. a paiku Pilistvere kirikukihelkonna, mis kuulus Sakala foogtkonda. Praegusajal asub see kant Järva ja Viljandi maakondade piiril.
Miks Moskva-lähedasse Tveri kubermangu välja rännanud eestlased valisid oma asuala nimeks just Nurmekunde (Eesti muinasmaakond kirjutati kroonikais e-lõpu ja g-tähega: Nurmegunde)? Ilmselt olid esimesed väljarändajad pärit Pilistvere kandist. Teisalt sümboliseeris nimevalik muistset vabadust. Tule ja mõõga eelset aega, mil saadi rahus, andameid maksmata elada ja põldu pidada.
Nurmekunde asutajad ei olnud muidugi väljarändajate seas esimesed. Ajaloolased eristavad eestlaste Venemaale väljarännust rääkides kolme perioodi, alates stiihilisest lähirändest XIX sajandi keskpaigani, mis hõlmas Peterburi, Pihkva ja Novgorodi kanti. Edasi aga astus mängu juba Vene impeeriumi riiklik poliitika: koloniseerida inimtühjad, aga samas viljakad maa-alad (1855–1905).
Sealt edasi, impeeriumi hukuni eristatakse kolmandat ehk juba stolõpinlikku väljarännet – Vene peaministri Pjotr Stolõpini nime järgi, kes viis Venemaal läbi põllumajandusreformid. Just Stolõpini idee oli, et Vene maaelu peaks rajanema vähem kogukondlikkusel ning rohkem tugeval ja jõukal talupojal (vene k kulak).
Nurmekunde asula teke jääb keskmisesse perioodi, XIX sajandi teise poolde ametliku algusaastaga 1885. Stolõpinlikud ideed loomulikult ainult tugevdasid eesti külasid Venemaal, sest toetasid (muidugi juhuse tahtel) eestlaslikku individualismi: olla ise oma peremees omal maatükil.
Oktoobrimässu eelseks ajaks oli Venemaal, eri kubermangudes erinevalt, jõudnud 25–50% Vene talupoegadest saada ise maaomanikuks. Seega: mitte asjata ei hinnata Stolõpinit kaasajal üheks olulisimaks tegelaseks Vene ajaloos.
Pea ainus, kes Nurmekunde asula ajalugu süvitsi uurinud, on koduloolane Richard Käär, kes sündinud 1929. a Nurmekundes, kuid kolis 1964 Venemaalt Eestisse, Aserisse. Tema andmetel oli esimestel asukatel toonases Tveri kubermangus üsnagi raske. Koliti ju sisuliselt sügavasse metsa, karulaande.
Seal olevat keegi kaupmees Brandt (või Brandtan), mõnedel andmetel eestlane, müünud maad, 10 rubla tiin. Selle kohta avaldas ta Reveli seitungites kuulutusi. Maksta võis viie aasta jooksul kas rahaga või tööga. Need olid suhteliselt soodsad tingimused, kui võrrelda teiste Tveri kandi pakkumistega. (Üks tiin võrdus ligi 1,1 ha.)
Küsinuks Brandt maa ja metsa eest õiglast turuhinda, jäänuks eesti talud seal sündimata. Alguses kutsutigi Nurmekundet Brandti asunduseks.
Et saada aimu toonasest, kullaga tagatud Tsaari-Vene rubla ostujõust, siis näiteks Pärnu linavabriku direktori kõrge palk olnud enne oktoobrimässu 50 rubla kuus, mille eest sai pidada ka teenijat. Suuremapoolse ja korraliku talu võis Eestis saada aga küllalt soolase hinna, mõne tuhande rubla eest.
Nii pole ime, et ettevõtlikumad mehed Eesti piiride taha vaatasid, saates ette vene keelt oskavaid maakuulajaid.
Võõrsile ajas kodumaal kimbutav kitsikus: “Ei wõiwat enam muud paremat nõuu leida kui weel elada tahetawat,” nagu ühes 1884. a Virulases väljarändajate kohta üldisemalt kirjutati. Paralleelid praegusajaga on muidugi kiired tekkima.
Oskar Kullekupp kirjutas 1927. a ajalehes Siberi Teataja, et algul elati Nurmekundes “karu moodi, mullast ja kuuseokstest ehitatud koopas, lahutatud muust maailmast”.
Uusasukad ei olnud kusagil “üles kirjutatud”. Ükski sealne vald ei tahtnud Eestist tulnud “kerjuseid” vastu võtta. Kardeti, et neid tuleb toita. Arvati, et nad surevad niikuinii varsti ära. Viie aasta pärast, kui oldi end pisut juba üles töötatud, võeti uusasukad Võšnevolotski kogukonda vastu. Alles siis omandasid nad kodanikuõigused.
Põlislaas hakkas järjest enam põldude ees taanduma. Maad võideti laanelt koduloolase Kääri andmeil nii, et kännud kuivatati, laoti hagusid vahele ja põletati siis ära. Uudismaale külvati otra ja lina. Põldu hariti kaasatoodud ühehobuseadraga, harkatra tarvitati ainult haritud maa kündmiseks. Õigupoolest polnud see isegi kolonialism. Pigem tagasitulek kaugete esivanemate maadele.
“Punased kuradid”
Eesti Vabariigi tekkeks oli Nurmekund mitme tuhande elanikuga õitsev asula, mille asukad järgisid edasi luteri usku, suhtlesid omavahel eesti keeles ja ehitasid koguni palvemaja. Nurmekundes asutati muide ühena esimestest eesti asulatest Venemaal oma põllumeeste selts.
Sealset eluolu on 1918. aastal kirjeldanud Eestis ilmunud ajaleht Maaliit, mis oli seotud hilisema presidendi Pätsiga: “Toidunappust pole siitsaadik üheski peres tuntud. Aidatakse lahkelt võõrast rahvusest naabreidki.
Arusaadavalt põhineb eestlaste suurem rikkus hoolsal maaharimisel, mis venelaste juures haledalt lonkab. Iseloomulikult haruldase nähtusena võib nimetada hääd läbisaamist naabruses elavate venelastega.
Kumbki pool kirub enamlasi, nimetades neid “punasteks kuraditeks”. Kevade poole Nõukogude sõjariista jõu abil revideeriti eestlaste vilja, venelased tulnud appi.
Punakaartlased löödud külapiiridest välja…, pandud “punased kuradid” ritta ja ähvardatud tummaks teha… Mõjuva kaitse tõttu pole pärast seda keegi enam eestlasi
tülitanud.”
Nurmekundelased olevat hoidnud muide pöialt rohkem kesktee otsijatele impeeriumi ja enamlaste vahel ehk rohelistele, kui et punastele või valgetele.
Omaaegne idüll ei jäänud kauaks kestma. Targasti tegid, kes taipasid Eestisse opteeruda.
Sovettide võimule tulles suruti ka Nurmekundele “kommuuna” peale. Esimene neist moodustati Sosnovka asunduses. Raha ei tohtinud käibida ja kommuuna liige pidi töötama “võimete kohaselt” ning saama tasu, natuuras, “vajaduste kohaselt”.
Peatselt nägid aga kommunistid “kommuunade” elujõuetust ja asusid peale suruma kolhoseerimist. See oli lõpu algus. Mida aeg edasi, seda hullemasse paariaseisusse kohalikud peremehed ehk kulakud sattusid.
Koduloolase, 1929. a Nurmekundes sündinud Richard Kääri elulugu on ses mõttes tüüpiline. Tema isa kuulutati 1930. a kulakuks. Sunniti ümber asuma rajoonikeskusesse Firovosse. Kui enne õpetati lapsi koolis Eestist saadud õpikute abil, siis nüüd kuulutati see “valgekaartlikuks pahnaks”. Uued pealesurutud õpikud käsitlesid maailma juba bolševistlikust vaatenurgast.
Kaduv maailm
See on üks väheseid hästi säilinud eesti hauakivisid Nurmekunde külakalmistul. Foto: Sergei Trofimov, Diafilm |
Tänapäevaks on Nurmekunde õitsvaist eesti küladest jäänud vaid mälestuskivi, mis sinna 1995. a paigaldatud ja millel on kujutatud kündvat talumeest. Veel mõned allesjäänud, tavapärasest teravama viilkatusega taluhooned.
Kogu eluolu on üllatavalt endisaegne. Tavalised on pildikesed talunaistest, kes jões, undruk üles kääritud, pesu kolgivad.
Eestis Aseris elav nurmekundelane Richard Käär mäletab oma 2002. a külaskäiku esivanemate maadele: “Oli väga valus tunne, kui sõitsin Repitsa külast mööda. Ei tunnegi, et siin oli kunagi küllaltki suur eesti küla. Endistest majadest polnud alles jäänud isegi varemeid. Potšinokis elavad veel lätlane Rudolf Krastin ja tema abikaasa, eestlane Liidia Krastin.
Säilinud on veel mõned majad. Inimesed käivad siin suvitamas. Mingil moel on säilinud Konokovo. Inimesed tegelevad metsaäriga. Teised külad on täiesti tühjad. Nii hävines kunagi kuulus eesti asundus Venemaal. On rõõm tõdeda, et endise NSV Liidu territooriumil on säilinud mõned Eesti asundused, kus räägitakse eesti keelt, kus kõlavad eesti laulud.”
Kahjuks ei valda Kääri-sugused tuumakad mehed iseenda reklaamimise kunsti. See on ka põhjus, miks Kääri kodulooline uurimistöö Nurmekundest on seni trükis avaldamata. Kääri tervis on aga kehvaks jäänud. Isegi intervjuust ei tule midagi välja.
Paljuski tänu Käärile teame me nüüd pisutki Nurmekunde ajaloost. Käesolevas lühiülevaates on toetutud tema käsikirjalistele märkmetele. Kuid nt kunagine suur eestlaste keskus Toropets on pea täiesti läbi uurimata.
Veel kümme aastat pärast Kääri külaskäiku, juunis 2012, leiab meie reisiseltskond tänu Firovo kohalike võimude vastutulelikkusele üles kohaliku eestlanna Nelli Bragina (neiupõlves Käärt). Ta räägib veel ka soravat eesti keelt, mis on sealkandis haruldane. Nellil on siiamaani alles vanaema aabits aastast 1905 – vaevu koos püsiv, aga seda hinnalisem. Eestikeelse hariduse andmine lõppes pärast sõda.
Nelli on see hea hing, kes nurmekundelaste järeltulijana kannab hoolt nii Nurmekunde mälestusmärgi ümbruse kui kalmistu korrastamise eest. Ta käib Potšinokis 20 km kaugusel asuvast kodust. Tühine vahemaa.
Kalmistu väravas näitab Nelli puupingil lebavat metallist hauaristi tükki. Pärast sovettide võimuletulekut peksti kalmistul nn luteri ristid kõik puruks. Mõni üksik jäi terveks. Hiljem on omaksed tükke kokku sobitanud.
Üldiselt vajaks kalmistu hädasti paljude töökätega korrastustalguid. Ja üldse vajaks kogu sealne eestlaste kunagine asuala Eesti riigilt pisut süsteemsemat lähenemist: kalmistute jm mälestiste korrastamist, allesjäänud eestlaste toetamist jms.
Seni on sidet hoidnud hoogtööpäevakud, üksikute entusiastide, näiteks ajaloolase Peep Pillaku korraldatud ekspeditsioonid. Hindamatu on eestluse hoidmisel Tveri eestlaste seltsi roll.
Nelli abikaasa on jahimees, kes teenib leiba küttimisega ja jahtide korraldamisega. Kui hiljem nende kodu külastame, näidatakse uhkusega laikasid, jahimehe suurt varandust. Üldiselt näeb nende majapidamine üsna eestilik välja. Vaid Vene ahi ja kõrged lävepakud mõjuvad võõrapäraselt.
Nelli ja ta pere soe ning sõbralik kodu aitab leevendada ängi, mis tekib, vaadates teeäärseid, mahajäetud ja tühjade akendega, kuid veel kõlisevkõvadest palkidest seintega ruumikaid taresid, mis mäletavad oktoobrimässu-eelseid õitsvaid aegu.
Tveri kant sai ka president Pätsi eelviimaseks puhkepaigaks
Kurvavõitu irooniaga pooleks võiks öelda, et president Konstantin Päts pagendati eestlaste asualalt ära – teisele eestlaste asualale. Paikneb ju Buraševo vaimuhaigla, kus president 1956. a manala teele läks, väljarännanud eestlaste asunduste piirkonnas.
Ilmselt oli tegu vaid juhusega – asus ju Buraševos (12 km Tverist, endise nimega Kalinin) üks N Liidu vaimuhaiglaid. Mitte aga Kremli pieteeditundliku suhtumisega.
Küll ilmutasid omal ajal pieteeditunnet Buraševo arstid, eriti presidendi raviarst dr Gusseva, kelle eestvõttel maeti Konstantin Päts kohalikule kalmistule n-ö inimese kombel, kirstus ja ülikonnas. 1990 maeti presidendi põrm ümber Metsakalmistule.
Juuni alguses peeti paigas, kuhu Päts kunagi oli sängitatud, mälestusteenistus. Eestist oli tulnud presidenti mälestama väike seltskond, mis koosnes Virumaa kooliõpetajatest, Rakvere omavalitsustegelastest ja Rakvere Memento liikmetest.
Pätsi põrmu asupaiga üks omaaegseid leidjaid Henn Latt, tänu kellele ümbermatmine 1990. a teoks sai, asetas kunagisele hauale rukkililled. Need olid valmistanud Kurtna lasteaia lapsed käsitööna, rukkilillede õitseaeg polnud veel käes. Üritust oli jäädvustamas kümmekond Vene meediaväljaannet.
Sisuliselt hakkab Buraševo tänapäeval muutuma 400 000 elanikuga Tveri äärelinnaks. Mitmed Tveri koolide õpetajad ja õpilased tunnevad Eesti vastu suurt huvi.
