Selle mehe tabamiseks oli KGB pannud välja ahvatlevalt suure summa

Sel suvel 86aastaseks saava Kaja Ingveri poole lähen tugevasti ülepaisutatud lootustega – ehk oskab Haljand Koovikule kunagi üks lähedasemaid inimesi valgustada mehe salapärase elu ja veel salapärasema surma tagamaid.

Äkki juhtub, et – see kuulub muidugi täiesti fantaasia valdkonda – hõikab Kaja tagatuppa, et tule, Haljand, ka siia, sina ju peaksid neid asju kõige paremini teadma...

 Nad on kõik laiali

Enne viimast sõda Kooraste vallas Kaagvere külas Santemäe talus elanud Ingveri suurest seitsmelapselisest perekonnast on praeguseks elus kolm õde: Jõgeval elavad Silvi ja Kaja ning Valgas asuv noorim õdedest Ilme. Vend Erich, Kaja kaksikvend, suri piirilinnas mullu. Nii Erich, kuid veelgi enam Kaja oli noorpõlves seotud Eesti ühe kuulsama metsavenna Haljand Koovikuga.

“Külas oli kunagi rahvast palju, elu käis. Meie talu polnud suur – paarkümmend hektarit. Aga ära elasime. Ning tööd tuli lastel õppida armastama juba varakult. Alates karjaskäimisest,” räägib Kaja Ingver.

Oma elu õnne ja õnnetuse Haljand Koovikuga oli naine tuttav juba varasest lapsepõlvest. Koovikute väikekoht asus Ingverite talu lähedal. Nii polnud ime, kui lapsepõlvetutvus hiljem sügavamaks kiindumuseks kasvas.

Haljandit poisikesena meenutab Kaja eelkõige kui kanget muusikameest. “Mängis juba lapsena mitmeid pille akordionist kandleni. Ikka hea kuulmise järgi.”

Fotot Haljandist aga armsamal ette näidata pole – oli teada, et Haljand Koovik ei lasknud turvalisema elu huvides end hõlpsasti pildistada, kui aga neid pilte olekski tehtud, siis eesseisvates vintsutustes oleks need nagunii hävinud. Seetõttu pole Kajal ette näidata ka pilte oma vanematest, õdedest, enda lapsepõlvest, külainimestest.

Millisena on aga säilinud Kaja Ingveri mälupildid Haljand Koovikust?

“Oli tumedajuukseline, siniste silmadega, keskmist kasvu ja sale. Oli mulle armas inimene.” Viimasesse lausesse võtab ta kokku kõik tunded Haljandi vastu. Pikalt ja üksikasjaliselt pole ta sel teemal nõus rääkima – tolleaegne kasvatus ning kombed olid sellised.

Möödunud sajandi neljakümnendate noortest paljudele homset päeva nagu ei eksisteerinudki. Kaja on mures, et praegused noored seda üldse ei mõista. “Mu täiskasvanud õepojapoeg küsis kord, et kuidas see elu pärast sõda oli. Ütlesin siis, et otseselt sõda meid ei puudutanud. Aga see, mis toimus pärast sõda, oli täielik põrgu. Ja mitut elu meile ju antud pole”

Metsavend Koovikut aeti Kaja sõnul hirmsasti taga. KGB oli tema tabamiseks välja pannud ahvatlevalt suure summa. Eks selle lõksu langesid nii Haljand kui ka teda reetnud talu naispere.

“Ei ole võimalik,” ütleb Kaja Ingver juttude kohta, mille järgi Haljand Koovik justkui ei saanudki surma. “Las räägib ja las olla,” ütleb Kaja nende lugude levitaja kohta, kes oma sõnul oli koos emaga Kooviku laiba metsast üles leidnud ning nagu kord ja kohus maha matnud.

“See mees ei ole puhas poiss. Mängis kahe otsaga mängu nagu ta vendki,” ütleb Kaja. Ja lisab kindlalt, et kui Haljand Koovik oleks ellu jäänud, oleks ta igal juhul kallimale endast teada andnud.

Haljand julm? Mitte iialgi

Metsas peidus olnud Haljand ja Kaja kohtusid salaja üsna tihedasti. Lisaks südameasjadele olid põhjuseks ka materiaalsed väärtused. “Kust nad süüa oleks saanud? Inimesi tuli ju usaldada, läksin, kui sõna toodi.”

Talvel kohtuti sageli Santemäel. Kas Kaja vanemad ka ei kartnud? “Kartsid, muidugi kartsid. Teisalt aga oli ju Haljand nagu omainimene. Nende talu asetses meie oma lähedal, ning nagu maal ikkagi, käidi talgutel üksteisel abiks.”

Räägitakse, et Haljand Koovik olnud eriti jõhker metsavend. Eriti elu lõpuaastail, kui veri hakkas ojadena voolama ning nii mõnegi ohvri toomine olnud küsitava väärtusega.

Kaja Ingver on aga kuulnud lugu ühest valla asjamehest, partorgist, kes ühtelugu haaranguid korraldas.

“Selle olevat Kooviku poisid ära kastreerinud. Töö vaadanud üle Pärnust pärit arst. Oli korralikult tehtud...”

Teinekord kimbutas nõukogude võim Võru ümbruse talumehi tohutute maksudega. Suutmatus neid tasuda tähendanuks meestele maa ja vara kaotamist.

“Eks siis otsustanud Kooviku poisid röövida raha vedanud rongi. Kurepalus, kus raudtee läheb mõnda aega ülesmäge ning mõlemal pool on võsa. Kõik läks nagu õlitatult – rahasaatja luges kogu operatsiooni vältel lehte, justkui poleks midagi juhtunudki. Ja talupidajad said oma maksud makstud.”

Ohtlikuks läks metsavendade elu eeskätt seetõttu, et 25. märtsil 1949 küüditati suur hulk ausaid maainimesi. Metsavendade toetajaskond vähenes tunduvalt. Ning ülejäänud seltskonnast paljusid ahvatlesid “bandiitide” tabamiseks välja pandud kopsakad rahasummad.

Ingverite Santemäe talu tehti pärast selle viimase elaniku ehk pereema äraviimist tühjaks.

“Kõik viidi, kõik, kõik... Kui mind viidi, tehti akt, mis pidi tõestama, et röövlid pole midagi lõhkunud ega võtnud,” räägib Kaja Ingver. “Samas lõhuti lukus olnud kapike jõhkralt. Kui seda mainisin, käratati mulle, et pange riidesse ja tulge kaasa!”

Äraviimise päeval, 9. jaanuaril 1949, oli Kaja Ingver haarangu alates loomi talitanud. Seda, mis sel päeval juhtus, ei unusta ta iialgi.

“Terve garnison oli väljas, kuulipildujad olid üles seatud! Ja kelle vastu? Mõne inimese, metsavendade ja nende abistamise pärast,” ei suuda Kaja mõista. “Ema vaatas aknast, kui mind viidi. Oi, see on nii kurb pilt, et ma ei taha meenutadagi. Ja me ei näinud teineteist enam kunagi. Nagu ei saanud ma kunagi ka Haljandiga jumalaga jätta... Aga lootus temaga kokku saada aitas mul üle olla neist rasketest aastatest Venemaa orjatööl.”

Varsti lahutati Kaja ka temaga ühes viidud isast ja vennast. Ometi uskus naine veel aastaid, et saab oma lähedasi kord näha. “Ema Elsa oli ju vaevalt viiekümnene, kui märtsiküüditamisega välja saadeti. Ta kartis hirmsasti, elas neid aegu väga raskelt üle. Ning suri juba samal aastal. Isa pidas aasta kauem vastu.”

Enne Kaja äraviimist peksti ja piinati teda Võru julgeolekus. “Torgati mulle ette pilte Saksa mundris meestest – ütle, kes need on! No kust mina neid teada võisin.”

Kaja Ingveri ja Haljand Kooviku suhtest ei saanudki julgeolek kunagi teada. “Minu suust seda küll kuuldavale ei tulnud! Aga mis see aidanud oleks, kui ma sellest oleksin rääkinud. Põhjusi meie väljasaatmiseks ja hävitamiseks tuli ju nagu käisest. Eesmärk oli selline ning see pühendas kõik abinõud.”

Võimatu unustada

Kaja Ingver ütleb, et seda ei ole võimalik unustada, kuidas õhtul viidi ülekuulamisele, hommikul lasti lahti. Ning päeval magada ei lastud.

“Nädal aega ma seda talusin. Ülekuulaja peksis nii palju, kui jõudis. Jäme puuhalg oli tal peos, sellega siis andis. Lõpuks ütlesin, et pange sinna kirja mis tahate, olen kõigega nõus. Siis viidi mind öösel Patarei vanglasse. Seal nägin viimast korda oma isa Augustit. Tundsin ta ainult riiete järgi ära, näost oli isa jumala must.”

Kokku viidi Haljand Kooviku pärast Siberi avarustele 24 inimest. Kaja Ingver nõnda kaugele, et kaugemale on raske minnagi – Magadani.

Alla anda aga ei kavatsenud õbluke naine kunagi. Mõte, et ellu peab jääma, saatis teda kogu selle õudse rännaku.

“Inimene on loodud ju nii. Mis sinna parata. Ikka mõtlesin, et on inimesi, kes on minust palju hullemas olukorras ja kah elavad! Nõnda lohutasin ennast, aga ka neid, kes kurtsid.”

Kodumaale võis Kaja Ingver naasta 1956. aastal.