|
Tundub, et dirigentidel on antud pikalt elada. On muidugi ka vastupidiseid näiteid, aga auväärseid dirigendikepiga hallpäid on rohkem. Kas aitab siin pidev loominguline gümnastika?
Raske vastata. Võin välja pakkuda ainult isiklikke arvamusi...
Nende järele ma tulingi.
Dirigendi töö on ju kätega välja tuua ja kujundada muusikalisi momente. Selles mõttes on käed sõna otseses mõttes tööd täis.
Hingamisega sama lugu. Dirigent hingab iga Auftakt'i (eeltakt saksa k - muusikateose alguses olev meetrumi rõhutult osalt algav mittetäielik takt - toim) ees. Uuringuid vist tehtud ei ole, aga kui dirigent dirigeerib, on süda ja kopsud pidevas treeningus. Pealegi seisab ju dirigent alati püsti. Võib-olla vanemad maestrod proovide ajal istuvad, aga laval on nad püsti kõik.
Ega dirigendiamet vist väga iidne polegi. Ammustel aegadel piisas mõne pillimehe poognaviibutusest, nii-öelda kaks takti ette...
Muidugi sai nii ka. Samas on igal orkestrandil muusikast oma nägemus. Mängima peavad nad ju koos. Ilma dirigeerimiseta saaks mängida näiteks mõnd konstantse rütmiga teost, isegi klassikat - Franz Joseph Haydni ja Wolfgang Amadeus Mozartitki. Romantikutel on rohkem tempomuutusi, näiteks Pjotr Tšaikovskil on palju rohkem rubato't ja tempomuutusi. Seal peab mingi koordineerija küll olema.
Teie pikk ja põnev elu ei ole ainult muusikaga seotud. Olete poksis olnud mitmeid kordi Tallinna ja isegi Eesti meister.
Nojah ... sai oldud. Aga poksiga alustasin ma hulga varem kui dirigeerimisega. Läksin 15aastaselt Dünamo poksikursustele. Mäletan selgelt - see oli Tallinnas Pikk 37 teisel korrusel, korterist ümber ehitatud väike spordisaal.
Mine tea, mis must oleks saanud, kui mu pinginaabriks ei oleks sattunud tulevane helilooja Heino Jürisalu. Juba esimesel suurel vaheajal nägin teda istumas meie muusikaklassi klaveri taga ja mängimas šlaagreid tolleaegsest kultusfilmist "Päikesepaistelise oru serenaad". Õige harmooniaga, õige tempoga. Ta mängis juba siis heades orkestrites koos professionaalidega. Praegu öeldaks, et bändides, aga see on minu kõrva jaoks üks inetu sõna.
Jürisalu huvitas juba siis kompositsioon ja ta pakkus, et läheksin tema asemel mängima, et ta on juba Uno Naissooga rääkinud. Nii ma siis läksin. Aga kogu selle lumepalli lükkas veerema ikkagi Jürisalu.
Korraks siiski veel teie noorpõlveharrastuse poksi juurde. Kuuldavasti olete ka Eri Klasiga matši maha pidanud. Seda olla koguni filmitud. Kumb tookord võitis?
See ei olnud võistlus. Oli rohkem telesõu jaoks üles võetud. Raskejõustiku võimlas Rataskaevu tänaval, mis praegu Rootsi-Mihkli kirik on. Selle kohaga seob mind ka paar kummalist mälestust.
Olime just treeninglaagris, kui tuli treener Nigul Maatsoo ja käskis järgmisel päeval varem kohal olla, sest üks töö ootavat ees. Meid viidi siis Rataskaevu tänavale, anti suured haamrid pihku ja kästi ruumis olevad pingid maha lõhkuda. See oli varem ka kirik olnud. Orel oli juba ära viidud, konservatooriumi. Martin Linnamägi, raskekaallane, virutas siis esimese täie. Aga need pingid mitte ei kõssanudki. Olid tugevast tammepuust. Nii et kui mina kärbeskaallasena kah äigasin, kostsid lihtsalt heledad plaksakad. Ligi kaks nädalat jändasime... Oh mida kõik tehtud pole...
Kui Peeter Saul jäänukski ainult poksijaks, olnuks ta praegu lihtsalt vähetuntud spordiveteran. Teie elu on hulga rohkem ikka muusikat täis. Pean silmas arranžeerimist, orkestreerimist, mis tundub suhteliselt tänamatu töö.
Eks ta olegi. Ja seda on saanud ikka väga palju teha. Näete, siin nad mul kõik on, arvan umbes tuhandeid komplekte. Eks nendega sai mõnikord ka parasjagu nalja.
Mis neis siis naljakat oli?
Tolleaegse võimu jaoks eksisteeris ju hea muusika ja paha muusika. Paha oli enamasti see, mis tuli lääne poolt. Seda tuli siis kuidagi poolsalaja, varjatult esitada.
Raadios oli tollal kunstiliseks juhiks helilooja Lydia Auster. Väga professionaalne inimene, Moskva Konservatooriumi kompositsiooniklassi lõpetanud, aga nii-öelda üdini aus kommunist. Pidas hoolega kinni kõigist ideoloogia eeskirjadest. Läksime seepärast temaga isegi vaidlema. "Miks teie, Pjeeter Saulj, ei mängi oma arkestriga üldjse meie vennasrahvaste muusikat, ikka neid ameerika ja ljääne lugusid?" küsis Auster.
Vastasin: "Lugupeetud Lydia Martõnovna. Mina kuulan pidevalt üleliidulise raadio muusikakontserte ja mitte kordagi ei ole sealt tulnud eesti autorite teoseid. Kas siis nende kohta see vennasrahvaste reegel ei kehtigi?"
Siis jäi vait küll. Aga eks seda keerutamist seal jätkus. Kas te teate seda kuulsat Pink Panteri tunnusmuusikat? (Laulab igaks juhuks ette ka.)
Tean jah.
Kirjutas selle helilooja Henry Mancini. Väga kujundlik, lausa piltlik muusika. ...Pam, pabam, pabam, pabam pabam pa ba pa baa... Eks ole, hea tahtmise juures leiab siin nii hirmu kui õudust. "Roosa pantri" pealkirja all poleks see muusikaülemuste ees kuidagi läbi läinud. Tuli pealkiri ära vahetada.
Mis siis nimeks sai?
"Ekspeditsioon mägedesse".
Läks läbi?
Õnneks jah. Seletasin, et tegu on progressiivse heliloojaga ning tema muusika on täis ootamatuid käike ja takistusi, nagu üks ekspeditsioon mägedesse peabki olema. Mängisin klaveril ette ja jäädi uskuma. Nii ta repertuaari jäi.
Heliloojatega tuli samamoodi kavaldada. Küll sai pandud autoriks mingi tundmatu poolakas, siis mõni muu vennasrahvaste esindaja. Tegelikult olid lood hoopis mujalt ja hoopis teiste nimedega.
Kas dirigendipuldis on kergem olla, kui kõrval on solistiks teie kauaaegne elukaaslane ja abikaasa Heli Lääts?
On ikka küll. Heli on muusikaliselt väga tugev natuur, laulab alati absoluutselt puhtalt. Tal on alati väga selge arusaam, kuidas üht laulu laulda. Heliga on kerge koos töötada.
Teie vend Jaan Saul, vaatamata oma lühikesele elueale, jõudis Eesti teatrimaailmas palju korda saata. Kas teie ei ole endas näitlejageene kunagi avastanud?
Ei, seda küll mitte. Jaan oligi sündinud teatraal. Kui meie ema Linda veel töölisteatri muusikajuhina töötas, võttis ta meid tihti proovidele kaasa. Jaanile hakkas teatritegemine juba siis meeldima. Oli oma tuleviku väga selgelt välja voolinud.
Teil olevat Eesti üks suurimaid vinüülplaatide kogusid.
Eks neid ole terve elu teatud tagamõttega korjatud - maailmakuulsad orkestrid mängimas kerget muusikat. Näiteks kuulus Bostoni Sümfooniaorkester mängib siin plaadil biitleid, siin Glen Millerit, siin näiteks Duke Ellingtoni. Kõrgetasemeline orkestratsioon, nii harmooniliselt kui meloodiliselt.
Kui järjekordse plaadi sain, võtsin selle kõigepealt linti - siis ei pidanud plaati ega helipead kulutama, sain fraasidega paremini manipuleerida. Ja siis kirjutasin maha. Kõrvakesed on mul, jumal tänatud, head.
Ameerikas olles on olnud õnne ka Bostoni orkestri proovi kuulamas käia, seda protsessi jälgida...
Kas peate oma arhiivi üle arvet ka, kirjutate esinemisi üles...?
Otseselt mitte. Paar aastat tagasi ütles vanem poeg, et isa, nüüd oleks aeg su paberid korda ajada, kas või partituurid ära registreerida. Ise on ta arvutiinimene. Näitas mulle ette, kuidas see asi käib. Nii ma siin jändasin ligi kaks nädalat. Ligi tuhat partituuri sain kokku. Üks tuba mul neid siin täis.
Kuidas eesti muusika praegu elab?
Minu meelest meil praegu selliseid heliloojaid ei ole, keda võiks kõrvutada Arne Oidiga või Uno Naissooga... Pealegi pole meil ju ühtegi palgalist orkestrit selles žanris. On bändide aeg...
Kas vastab tõele, et omaaegne Eurovisiooni võidulaul "Tänav, pink ja puu..." oli 24 tundi hiljem Eesti raadios juba lindistatud?
Umbes nii see käis. Loo lindistasin televiisorist maha, kui selgus, et see on võidu saanud. Kell oli umbes 12 õhtul. Kolme-nelja paiku öösel oli partituur valmis, kell viis viisin selle oma noodikirjutaja juurde. Päeval kell kaks algas orkestri proov, selleks ajaks olid noodid kõigil olemas, salvestamine võis alata. Õhtul läks lugu juba eetrisse. Riielda saime muidugi ka, et jälle lääne lugu... Viimati lindistasin selle Norra poisi Alexander Rybaki esinemist, kus vahva rahvuslik motiiv sees... (Laulab paar takti ette.)
Olete ise ka lugusid kirjutanud?
On juhtunud paaril korral, aga kui loominguline ind pealt ära on lennanud, siis vaatad - pagan, see ju kangesti Cole Porteri moodi... Nii nad mul sahtlisse on jäänudki, ei ole neist ühtegi ette kandnud. Ma ei ole helilooja, olen arranžeerija.
Samal ajal ka väga hea klaverimängija. Dirigendid seda tavaliselt pole.
See kool hakkas mul juba lapsest saadik pihta. Viieaastaselt leiti mulle eraõpetaja. Nii ta läks.
Kuidas te lõpetaksite lause "Ma loodan, et..."?
(Naerab.) Praegusel hetkel küll niimoodi, et ... ma elaks veel kaua. Eks ma olen praegu üks paras haigla-kunn. Polegi oma elus nii tihedasti seda vahet käinud kui need viimased kaks aastat.
Praeguste noorte eneseteostusi ikka jälgite, kas või neid superstaaride horde?
Jah, aga ma ei saa vist kõigest enam aru. Staar on minu jaoks olnud alati midagi muud. Mu ema ütles kord selle kohta nii: "Poeg, staar on ju täht. See on üleval väga kõrgel. Teda on raske kätte saada. Tähe valgus on lummav." Ma ei oska selle definitsiooni järgi praeguseid staare paika panna.
Siis jätame superstaarid rahule...
Parem oleks. Arutlen endamisi, kas on praeguse uuema aja muusikas mõnd meloodiat, mida rahvas omaette tänaval ümiseb või lihtsalt kaasa vilistab. Ega ei vilista. Lihtsalt meloodiat ei ole.
Muidugi tuleb nüüd oma noorus meelde. Siis oli suur "Päikesepaistelise oru serenaadi" vaimustus. Harry Warreni muusika vaimustas. Kas või see "Chattanooga choo choo".
Muide, kui Ameerikas käisin, läksin spetsiaalselt Chattanoogast läbi, et neid choo choo'sid oma silmaga näha, neid vanu tšuhh-tšuhh ronge. Ühel oli ka diner peal. Nooruses tahtsin alati teada, mida see diner selle vana rongi juures tähendab. Noh, see koht (laulab):
Dinner in the diner.
Nothing could be finer.
Than to have your ham an'
eggs in Carolina.
Eks see oli muidugi restoranvagun.
Aga meie aega tagasi tulles - selliseid eredaid lugusid enam naljalt ei leia, mina vähemalt mitte.
Staarid ja superstaarid laulavad tihtipeale laule, mida nad ise on kirjutanud, selle juures unustades, et hea laulu kirjutamisel tuleks kasuks ka pisut kompositsiooni õppida...
Teine asi on hääl: lauldakse kõige tüüpilisemat viga tehes - kõri peal ja läbi nina.
Ja veel üks asi. Puudub arusaamine, miks seda laulu peaks laulma. Iga laul on ju sõnum! Aga kellelegi ütlema ma seda muidugi ei lähe.
Ilmselt teie sünnipäeval kedagi läbi nina laulmas ei ole. Kus ja kuidas selle veedate?
Loodetavasti olen kodus, omade keskel.
Veel kord, palju õnne!
