Õnnelik kala läheb rohkem hinda

“Kas lõhe võib tõesti selline olla?” imestasid sööjad ja kiitsid samast rannast püütud kala taevani. Nendel Norras olla poes hoopis teistsugune lõhe. Kala, mida Mer-Mer pakub, tuleb samalt rannikult, ning kui restorani varustav Lauri Laurent kala kätte ei peaks saama, siis kalarooga lihtsalt ei pakuta.

Mer-Meri perenaine Merrit Kiho põhjendab sellist teguviisi sooviga pakkuda sööjatele parimat võimalikku. Kvaliteedilt on just merekala poe omast mäekõrguselt üle. Samas — ka merekala hind on kõrge.

“Lauri hinnad on räiged,” tunnistab Merrit Kiho. “Aga kes kord merekala söönud, see on nõus ka rohkem maksma ega taha enam poekalaga leppida.”

Õnnelikku kala tunned maitsest

Kui Rimist on võimalik saada Norra lõhet kilohinnaga 3.99 ja Comarket müüb Eesti forelli 4.69ga, siis Lauri Laurent söandab omapüütud kala eest küsida ka 10eurost kilohinda.

Kliendid tulevad seejuures veel ise kalale koju järele, suud vesised, raha näpus. Miks küll?

“Mina püüan õnnelikku kala,” teatab Lauri Laurent. Õnnelik kala on näiteks lõhe, kes on saanud laias meres kiluparve sabas ujuda ja neist kõhu täis vitsutada. Õnnelik kala on see, kes ujub meres oma suva järgi ning sööb, mida tahab.

Kalakasvanduses lühikese ajaga suureks nuumatud kala Laurenti silmis selle mõiste alla ei lähe. “Kasvandusekalal pole valikut, sööb, mida antakse,” selgitab ta. “Isegi tema punane värv tuleb söögilisandist. Kui sellist kala ahjus küpsetada, jääb taldrikule punane rasvalaik, mida merekalast ei jää.”

Meriforell saab punase värvi siis, kui tongib ninaga kivide alt koorikloomi ning sööb neid. Sestap on vabast veest püütud kalade loomulik värv alati erinev sõltuvalt sellest, mida kala on söönud. Mõned kalad on hallikad, mõned läikivalt oranžikad.

Kiho ütleb, et merest püütud kala võid koogiga samas ahjus küpsetada — pole probleem. “Aga kasvanduse rasvasest kalast tuleb selline traanilõhn, et jääb tükiks ajaks ninna!” Ta lisab, et nende väike kodurestoran on väga rõõmus oma isikliku kalamehe üle ning uhkustab sellega alati ka klientide ees.

“Jah, inimestele meeldib, kui nad saavad öelda, et neil on kuskil oma kalur, kelle juurde minna kala järele,” sõnab Laurent. “Ja miks ka mitte. Nad võivad alati kindlad olla, et saavad siit parima.”

Tänapäevase rannakaluri peamine märksõna peab Laurenti sõnul olema “kohanemisvõime”. “Kui suvel nägin, et lest kaob ära, siis ei hakanud seda mööda merd taga ajama, vaid panustasin lõhele, kes paadisilla lähedal ujub, ja käisin turska püüdmas,” toob ta näiteks. “Ega see, kui kala on vähe, ei tähenda, et ta väärtus oleks väike. Saaki tuleb osata õigesti näha!”

Samal hommikul on Laurent tõmmanud välja mõned lõhed, suurim neist seitsmekilone purikas. “Nii suurt kala on tore püüda, aga katsu sellest lahti saada. Õnneks telliti just üheks juubeliks suur kala, mis laual näeb väga efektne välja.”

Emastel forellidel on kõhud marjast punnist. See läheb purki ja kalamehe laual on teetassi kõrval kauss omasoolatud puna­se kalamarjaga. Kes soovib, võib seda ka osta — 60 eurot kilo.

“Jah, ma arvan, et see on kõige kallim kalamari, mida Eestis müüakse,” mõtiskleb Laurent. Tema püütud kalad lähevad suuremalt osalt restoranidesse, kalamarjast ütles aga üks Tallinna tipprestorane ära — liiga kõrge hind. “Aga vahel erakonnad küsivad, kas saaks natuke ja … huvilisi jagub,” ei taha ta klientuuri täpselt kirjeldada.

Kellele tema hinnad üle jõu käivad, nende osaks jääb Laurenti sõnul kalakasvanduste toode. Kui neid poleks, jääksid inimesed puhta kalata, sest ainuüksi meri kõiki soovijaid enam toita ei jaksa.

“Vabalt vees ujuv kala on loodusressurss, see ongi kallis ja mina ei näe mingit põhjust, miks seda raske vaevaga kätte saadut peaks poolmuidu ära andma,” imestab Laurent.

Tõsi, külatädidele on tal oma hinnakiri, nemad saavad enda kalad ikka kätte selle hinnaga, mida maksta jõuavad.

“Kala eest tuleb küsida hinda, mis tagaks jätkusuutlikkuse ja laseks kaluril teha vajalikud kulutused,” tõdeb Laurent. “Muidu ei saa lõpuks kala enam odava ega kalli hinnaga.”

Silmad aukus, pilk tuhm

Ene Saadre Põlula kalakasvatuskeskusest ütleb, et jutt merekala kõrgemast hinnast ja paremast kvaliteedist vastab igati tõele.

“Täiesti õige,” nendib ta. “Ega kasvandusest tulev kala ka ju mürgine ole, aga eriti punase kala puhul on sellel, võrreldes loodusliku kalaga, väga suur kvaliteedivahe.” Saadre sõnul ei ole ilmselt suurem osa inimesi looduslikku kala saanudki, võimalusi selleks eriti polegi. “Seismine ja transportimine mõjub maitsele kohe. Kui marketis oleks kaladel pead küljes, ei ostaks neid keegi — kohe oleks ju need tuhmid ja sissevajunud silmad näha.”

Ene Saadrega sai Laurent tuttavaks kümmekond aastat tagasi, kui läks kasvandusse uurima võimaliku koostöö kohta. Nüüd on ta püüdnud sumpadesse sugukalu, kellelt saab marja ja niiska ning kasvanduse abiga jõuab nii rohkem meriforelli taas merre.

Meriforell on ka paikne kala, kes sarnaselt lõhega kodupaigast minema ei uju, et end kuskil kaugel kinni püüda lasta.

Et rannakalur kala­varude vastu huvi tunneb, on Saadre meelest loomulik. “Õnneks on meil ikka selliseid aktiviste, kes kalavarude vastu huvi tunnevad ja koostööd tahavad teha. Seda enam et nooremaid mehi jääb sellel alal üha vähemaks.”

24 aastat Eesti põhjarannikul kalastanud Laurent ütleb, et tühjus meres ja olukord turul on paratamatult viinud praeguseks selleni, et need rannakalurid, kes ei suuda tegevust laiendada või hoiavad kiivalt kinni vanadest püügiviisidest, on määratud virelema või peavad kalapüügi üldse lõpetama.

“Sa pead oskama nii mõelda, et saad kala kätte, ja sul peab olema varustus, millega püüda ja sul peab olema respekt mere suhtes,” loetleb ta.

Näiteks võrgud, millega ta lõhet ja forelli püüab, nn lõhemäng, on tellitud Jaapanist. “Kui ma püüaks siin tavaliste nakkevõrkudega, jääks ainult rõõm võrgu leotamisest,” arvab ta.

“Varustus peab olema korralik. Mul võiks olla ka võrkude küljes tühjad kanistrid, mis midagi ei maksa, aga näed, mul on korralikud punased võrgumunad. Lõpuks püüan ma ju kuninglikku kala ja seda peab korralikult tegema, kala ei võta ka seda asja muidu tõsiselt!”

Enamasti toimetab Laurent merel omapäi. Paarilist pole maalt kerge leida, pealegi on töökorraldus nii seatud, et üks mees tuleb sellega kenasti toime. Näiteks räimepüügil aga paarimeheta läbi ei saaks. “See on ka väga hooajaline töö, ning kui paarimees peaks alt vedama, läheb kogu pingutus luhta. Kui kokkuostja tulekuks hommikul õigeks ajaks merelt sadamasse ei jõua, mis siis saagiga peale hakata?”

Räimede osas on Laurenti meelest kaluritel latt ka liiga madal. “Turul müüakse räime kaheeurose kilohinnaga, kalur saab rannas 40–50 senti. Selle asemel et vahendajale siit suur kasum jätta, võiksid kalameeste ühingud avada turgudel oma müügipunktid, teeniksid ise ja ka ostjal oleks soodsam.”

Kala ise paati ei hüppa

Kas kalaga saab rikkaks?

Rannakalur peab selle küsimuse peale pausi. “Kui siin meres naftatanker põhja ei lähe, siis elab ära,” kostab siis.

Ja muidugi võrke peab ku­jund­likult ja ka sõna-sõnalt võttes mitmel pool sees olema. Näiteks Laurentil on peale merepüügi lähikonnas olevas jões käsil silmupüük, mida jätkub jääni.

“Kui kala tuleb, siis tuleb teda püüda, see tähendab, et kui tuuled on soodsad ja ilmad head, siis peab merel käima. Ei ole nii, et jätad püünised merre ja lähed mõneks päevaks kuhugi puhkama või saad niisama kuskil sünnipäeval olla ja tulla järgmise päeva lõunaks. Eks seda hingamisaega ole kaluril ka, aga see tuleb hiljem, siis, kui tavalistel inimestel suvepuhkused ammu unustatud.”

Jutt sellest, kui vähe kala meres on, teda tusaseks ei tee. Vastupidi, see teebki elu põnevaks ja pakub pinget.

Mis kunst on tõmmata võrguga massiliselt välja lesta?

“Mina olen harjunud, et kala on vähe ja peab pingutama. Pealegi on see minu püügistaaži ajal alati nii olnud,” sõnab Laurent, kes käib 200 päeva aastas merel. “See ongi huvitav ja paneb kalamehegeeni korralikult tööle. Ja lõpuks on nii, et kui ise suudad asjad läbi mõelda ning ei lähe ahneks, jagub ka saaki ja ostjaid.”

Kala eestlaste toidulaual

- Kala ja kalatoodete tarbimine on viimastel aastatel Eestis vähenenud. 2007. aastal tarbiti 12,1 kg, 2010. aastal 10,5 kg kala ja kalatooteid elaniku kohta. Vähenenud on ka omapüütud ja tasuta saadud kala tarbimine.

- Piirkonniti on kala tarbimine väga erinev. Näiteks Hiiumaa elanik kulutab kalale kaks korda rohkem kui valgamaalane. Rannalähedastes piirkondades tarbitakse värsket kala palju rohkem kui sisemaal (Lääne-Eestis 8,2 kg värsket kala, Kesk-Eestis 3,1 kg elaniku kohta).

- Värskel kalal oleks tarbijaid senisest tunduvalt rohkem, kui hind oleks soodsam ja kala kättesaadav, s.t müügikoht lähedal. Spetsiaal­selt kalaturult, otse kalurilt või kalakasvatajalt ostaks sageli kala ja kalatooteid 61% küsitlusele vastanutest, 30% ostaks mõnikord ja 4% eelistaks kindlalt teha kalaoste kauplustest, 5% vastanutest ei osanud sellise võimaluse avanedes oma käitumist prognoosida. Huvi alternatiivsete kalaostukohtade vastu püsib suur.

- Eesti elanike lemmikkalad on lõhe, forell ja räim, mitte enam heeringas, kilu ja lõhe nagu 2003. aastal. Tarbijate eelistused on viimaste aastate jooksul tunduvalt muutunud tänu suurte toidukaupluste regulaarsetele lõhe ja forelli sooduspakkumistele ning kampaaniatele.

Allikas: “Kala ja kalatoodete turg Eestis”, Eesti Konjunktuuriinstituut 2011